16. postitus

 

*Väntasime tänagi ujuma. Uss ootas mind vees, s.t ujus oma ujumist, aga mulle tundus küll, et ta passib mind seal sihilikult J Hea, et turvamees kaasa tuli, on kindlam tunne, kui tead, et keegi sind päästma tuleb.😀

*Hing ei anna aiamaa olukorra pärast rahu. Tegin ikkagi tilli-herne korduskülvi, et siis varsti nina maas taimede tärkamist passimas käia. Tahaks ju oma peenralt, milleks need peenrad siis on.

*Ma lihtsalt ei viitsi arvata poliitikast mitte midagi. Aga olin sunnitud taas kuulama kuidas Kaja Kallas kõik uppi keerab. Teisiti arvamine tekitaks tüli, ja nii kehitasin vaid õlgu. Mina ei tea, kas Kaja Kallas on kõigis hädades süüdi, ei tea ka, kas Martin Helme või Jüri Ratas on. Mõttetu vaenamine.

*Mõtlesin ülejäänud aja rannas veeta ja raamatut lugeda, aga igast ilmakaarest hakkas saabuma suuri ja tumedaid pilvi ning minu plaanid läksid luhta. See-eest vaatepilt oli vahepeal väga ilus, päike nende mustade pilvede vahelt muutis värvid looduses kirkamaks enne, kui vihmasadu, välk ja pauk algas.

*Kui see halb saatus tabab, tuleb hädasid järjepanu. Käisin tuttavat prouat õnnitlemas, tal oli sünnipäev hiljuti. Kahjuks ei ole ta ühest hädast toibunud, kui juba uus kallal. Miks küll peab nii olema, et ei saa seda ühte maist elu ilma suurte hädadeta nautida?

*Kohati on süümekad ka, et ma nii palju ringi rändan. Täna oli jälle minna, seekord suvituslinna Haapsalu. See linnake on igat seal viibitud hetke väärt. Nii kena roheline, lilleline, rahulik, nostalgiline ja turvaline paik.

*Hommikuteatri etendasid meil kaks jänkukest, kes kalpsasid rõõmsalt aias. Ajasid üksteist taga, käisid sauna trepil uudistamas, hullasid nagu noored lapsed ikka.

*Pool päeva ragistasin ajusid, nii et toss vist ka tõusis selle pingsa mõtlemise peale. Nimelt auto tagavaravõti oli ukraadino. Kui üheski võimalikus kohas ei olnud, tuli meenutada, aga sellest kasutusajast oli pea kuu möödas. Imelikul kombel ikka pikkamööda meenusid rõivad mida kandsin, teekond mida läbisin ja selle tulemusena tegin päringu lapsele, sorisin kotid läbi ning otseloomulikult oli võti taskus.

*Laisk vihmane päev. Vaatasin terve päeva laulupidu. Mees tegeles samal ajal remonditöödega. Meil see tasakaal on paigas J

15. postit

 

 

*Lilledele tahaks põua-ajal anda värsket vett. Olukord on praegu üsna nutune, muru on kõrb ja lilled on lontis, aiamaast ei maksa rääkida, seal on puhta tühjus, sest kõrbekuivas ja ei idane porgand ega peet. Kastmiseks olen välja valinud osad taimed, sest ma lihtsalt ei jõua rohkem. Nii et nüüd on taimede hulgaski võrdsed ja veel võrdsemad.

*Nende 10+ aastaga on koduümbrusega pea iga kandi pealt tutvutud, vaid üks tee oli läbi sõitmata. Täna ma jalgrattaga seda avastasin. Teel kohtasin luiki, sookurgi, virtsahaisu, kitsesid. Vahepeal oli tee liivane ning pidin ka käekõrval ratast lükkama. Igatahes ca 10 km väntasin küll ära. Päris tore oli.

*Hüüdsin kassi õhtul tuppa. Tuli teine rõõmsalt, hiir hambus. Õnneks on meil koer geenius, kes sai aru, et hiireraibe tuppa ei sobi, võttis tolle hambusse ja viis välja. Aitäh kuts!

*Õnnistegija –vihm saabus. Oli küll lühike see sajuaeg, aga abiks vast ikka.

*Jaanid olid perekesksed ja tundub, et sõnatult lahenes ka üks probleem, mis pikalt oli hingel ja millega ei osanud midagi peale hakata. Võib olla ongi mõnikord selline sõnatu lahendus parim.

*Pärast suurt söömingut sundisin end kõndima. Oli üsna raske see esimene samm tugitoolist tossuni. Pärast seda oli juba üsna mõnus, sest koer rõõmustas hullumoodi ja enda astumine oli ka kerge.

*Kassid-koerad toas tekitavad väga palju tüli, sest karvad, mingid eritised, söögi sättimine jne. Aga praeguses eluetapis on nad siiski õnnistus pigem. See väikene kaasnev tüligi on vaid tegevus, ei muud. Koduloomad on lisaks stressimaandusele ka suhete liitjad, sest nad annavad palju kõneainet ja on muidu vahvad. Tänagi ronis kass kipaka posti otsa, mees kutsus vaatama, et näe, meie kõuts :D Need hetked oleksid olemata, kui ei oleks meil meie kiisut ja kutsut.

14. postitus

 

*See nädalake kodus kulus väga ära. Suutsin mingi korra luua õue, tuppa ja vist ka põue. Kodus toimetada on tore, eriti siis, kui oled korraks ära käinud, siis tekib uus pilk oma kodule, uus energia kehasse. Igatahes see nädal oli nagu viiv, möödus kiiresti. Uus nädal on taas broneeringutega. Tänane tööpäev läks ka nagu lennates, kuigi lainele saada oli keeruline. Isegi ühe töölaua olulise ikooni olin ära unustanud. Õhtu seevastu oli sõbrannade päralt. Kuidagi tore oli kolmekesi istuda kiigel ja lihtsalt olla lähestikku. Juttudest meil nagunii puudus pole.

*Hommikul vara kodust välja, hilja õhtul koju, selline päev täna. Päev ise oli meeleolukas ja positiivselt kirju, sest hambaarsti ei pea ma hirmsaks arstiks, mis siis et üks auk oli parandada, aga arstid on ju nii hellad, et nad ei lase valu tunda ega midagi. Mälumäng pakub alati pinget ja elevust ja elamusi. Kiisu tõi hilisõhtul mulle veel hiire J nii et perfecto päev!

*Oli taas pikk päev. Hommikul enne tööd tegin porgandipeenra valmis, et siis uus külv teha. Näib tulevat porgandiikaldus, nad lihtsalt ei ole tärganud. Isegi umbrohi ei armasta seda kuivust, nii et rohimise vaeva pole ka. Õhtu oli üle pika aja trenni päralt. Andis tunda, et üle pika aja.

*Võtsin turvamehe kaasa ja läksin ujuma. Sain seega n.ö käe valgeks ja suve must be tegevuse kirja. Vesi tundus esialgu karastav, aga tegelt oli ju soe.

*Täna läksime ratastega sõites ujuma. Mees sai mind sõna otseses mõttes turvata, sest kaks nastikut peesitasid hüppesillal. Ei taha koos ussidega ujuda. Ma ei tea, kas turvamees mõjus, igatahes ussid olid seal kus nad olid, ja meil oli tegelikult väga mõnus koos ratast tallata. Õnneks olid õhtul tänusõnad ka meeles :D

*Sundisin end õmblema, tumbad vajasid ammu uusi katteid, kangas oli ostetud ja ainult õmbleja oli laisk. Aga eks ta nii on, et kui hakkad tegema, tuleb ka hoog. Lõpuks parandasin veel mehe pükse, mis ka vajab samuti tavaliselt pikka hoovõttu. Tüütu töö, eks ole, aga kes sedagi teeb J Tagantjärgi on rahulolu olemas.

*Kole kisa oli õues, selgus, et jänkuke, keda varem olin meie õues kohanud, ajas mingeid asju meie kassiga, oli sellest nii ehmunud, et karjus mis kole ja silkas saba selgas mööda teed minema. Kiisu jäi imestunult järele vaatama, ta ei saanud üldse aru, mis olevus see oli. Oleme vist nüüd oma koduõue jänkust ilma.

*Meie külas oli pidu. Käisime ka inimesi kaemas, tantsisime paar tantsu, istusime külgkülje kõrval ja nautisime õhtut. Lihtsalt armas olemine.

*Minu arvates kostub sõna „surnuaiapüha“ pisut nagu „surnuaiapidu“. Inimesed trehvavad seal üksteist, ajavad juttu ja mingit nukrusenooti nagu ei märkagi. Aeg on küll seda muutnud, et jutlusele jääjaid on väga väheks jäänud, kuid hauad kraabitakse ikkagi enamasti selleks päevaks korda. Ega minagi seda sündmust väga sageli ei väisa, kuid seekord istusin, kuulasin kirikuõpetajaid, kallistasin oma ema sõbrannasid ja tunnetasin mõtteis seda ajalikkust.

*Koduküla võrdub rannaga, pean minema, kui vähegi saan. Seekord käisin ka ujumas, oli karastav kogemus.

 

13. lugu

 

*Meil on plaanid, aga need plaanid on asjaolude tõttu sunnitud arvestama kellegi teise plaane. Nii on meie plaanid veidi ootel, mis tähendab, et ma rikun omakorda kellegi kolmanda ja neljanda plaane, sest nemad omakorda ootavad minu plaanide kulgu.

*-7,5 näitas termomeeter, kusjuures see näit oli maapinnast kõrgemal, Selline mai kuu meil. Termomeetri passimise pärast on mul uni ka hüplik, õigupoolest on mure kasvuhoones toimuva pärast. 4 kihti katteloori päästis seekord, aga kas ma jõuan seda katmise tööd igal õhtul teha?

*Mees ütles, et paneme kartulid külmkappi, nii me tegimegi, panime kartulid maha. Tööinimesed vaatavad vaba aja graafikut ja kui siis on võimalus, siis teevad töö ära, ei mingit juurt ega vart ning kuuseise ka mitte. Seekord ei õitsenud isegi toomingas. Aga loodame parimat, seda me ikka võime

*Nüüd on tükk vett merre voolanud, ikka terve kuu ja rohkem. Inimesel ei ole aega ja pole seda ka võtnud, sest nii palju on olnud tegemisi, käimisi, olemisi, reisimisi. Vaatasin eile oma instagrami postitusi ja pean tõdema, et olen ikka üks õnneseen küll, ma olen nii palju viimastel aastatel reisida saanud, nagu teeksin nüüd selle tasa, mis kunagi tegemata jäi. Eks toona oli põhjusi mitteminekuks, olgu siis kodu või välismaal, palju: lapsed väikesed, rahakott tühi, elukaaslane mölakas, motivatsioon madal, algatusvõime väike ja ka teadmatus ning oskamatus. Ma isegi ei unistanud kusagile minekust. Istusin oma mätta otsas ja ei osanud paremat tahta. Õnneks see muutus. Nüüd on lapsed juba need, kes mind mõnikord kaasavad, töökoht see, mis vahest võimaldab ning ma ise olen ka kasvanud julgemaks, targemaks, ettevõtlikumaks. Viimasest reisist on power sees ja kodus toimetamiseks on ka hoopis teine energia võtta. Nii tänulik!

12. postit

 

*Jaotan-laotan oma õhtuse aja õuele: kaevan, tassin mulda, korrastan peenraääri, vean kuivanud oksi – kõike natuke, et tüdimust ei tuleks. Tööd nimekiri on siiski endiselt pikk.

*Tund enne und loen harjumuspäraselt. Tegelikult tahaksin lugeda, aga silm vajub kinni juba enne 10 minutit. Nii on see lugemisejõudlus ikka väga väike.

*Solsidan on ilmatuma tore ülevõlli seriaal. Selliseid ma vajan! Täiesti ajulage kohati, nii humoorikas, et naeran üksinda valju häälega. Naer ju peaks maailma päästma, äkki päästab see Solsidan mindki J

*10000 sammu oma kodu õuel oli õhtuks niikui nipsti tehtud. Kusjuures kindlasti rohkem, sest telefon ei olnud mul koguaeg taskus. Toimetamist meil jagub. Ja täna oli veel topelttoimetamist, sest lapsed, ja nende heaks ma jooksen rõõmuga.

*Unustasin mälumängu! Milline kurioosum J

*Tegin elus esimest korda falafeleid. Tulid välja küll, aga mitte nii nagu nende originaalmaa köögis. Aga olin rahul endaga ikkagi, viitsisin katsetada, seegi on uhkuse asi.

*Plaan oli sel aastal lillepotte, mida vaja kasta on, mitte nii palju tekitada. Aga taimi saabub siit ja sealt ning kuhu need lillepotidki nii saavad jääda. Plaane vist ei ole vaja siiski teha.

*Sünnipäevaga peaks selle aastaga vist kõik olema. Viimane pidu on nüüd peetud. Või mis pidu, mingit pidu pole ma kunagi pidanud. Ettevalmistamine ajaks mind lihtsalt stressi ja sellepärast ei ole ma kogu suguvõsa ja sõpru mitte kunagi korraga kokku ajanud. Külalisi võtan vastu sellegipoolest. Ja eks siis tuleb ka mässata söögi jms-ga, aga iga seltskonnaga eraldi kokku saades saab personaalsemalt mõelda ja läheneda ning kuidagi toredam on. Mis on ju sünnipäeva mõte J

*Mõnikord mõtlen, et mis teeb inimesed närviliseks, kannatamatuks, agressiivseks? Kas kiirus või loomuomane närvilisus? Ootasin peateele pööret, aga autode voor tuli paremalt ja vasemalt ning minu manöövri kohta ei tulnud. Tegelikult korraks oleks olnud, aga magasin maha. Kuna minu seljataga oli üks kaubik ja tema ka seda minekukohta märkas, siis sain närvilise tuututamise osaliseks. Muidugi ei oota me seal teel praegugi, mõne minuti ootamise järel saime ka peateele, kus siis see kaubikuhärra minust närvilise möödasõidu sooritas. Muidugi mine, kui sul kiire, ütlesin omaette. Olgu pedaal sulle kerge!

*Mees teatas, et tema tänase päeva tööd on tehtud ja tema puhkab. Mindki oli see linnakäik väsitanud, ning loiduse tunne oli olemas. Aga õues nii palju toimetamist ja otsustasin vaid veidi seda teha, mis päädis 4h rügamisega.

*Ta valis minu numbri ainult kogemata ja sellele järgnes pikk kõnemaraton. Aga nii tore on vanu suhteid taasäratada.

*Maainimese pühad kulgevad aias. Olin ekstra tubli ja tegin nädalaku ühe päevaga. Mõneks ajaks on siis sellest rahu. Muserdab taas kord külm kevad. Muudkui kata ja mässa nii taimi, kui ennast ka. Isegi maikuu lund on tulnud. No mis aiandusest siin juttu saab olla. See on vaid võitlus.

*Kui palju peaks teisele inimesele nõu andma, kui ta seda küsinud pole. Kas on viisakas kõrvalt kommenteerida teise töö otstarbekust või ebaotstarbekust, ajakasutuse otstarbekust. Kusjuures see kommenteerija tegeleski paar tundi kommenteerimisega, seega ajakasutus missugune.

11. post

 

*Enesetunne on parem, kuid õhtuks kerib ikkagi palaviku üles. Aga ju siis on vaja põdeda. Võib olla olingi liiga intensiivselt seda elu elanud ja kõrgemad jõud sunnivad puhkama. Õnneks ei pea sellise pausi üle pead vaevama, sest suured pühad ongi  enesesse vaatamise ja hingamise aeg. Täna käisin teleri vahendusel kirikus. Ma ei ole siiani eriline jutluste kuulaja, aga täna jäin kuulama ja see oli kuidagi südant soojendav. Oleme ajalikud, see on selge, aga neid jutlusi kuulates tulin mõttele, et võib olla see maine on ettevalmistus hoopis millegi veel paremale.

*Kassil on draama, see on segu kehalisest vaevusest ja hingelisest kriisist, nimelt jooksuaeg. Kräunub mis kole. See oleks tema elu esimene võimalus.

*Õues on üüber mõnus ilm. Pesu kuivab nööril, mesilased sumisevad juba. Üks neist mesilastest sattus õhtul koos puhta pesuga tuppa ja enne uinumist oli pikk aktsioon: lase mesilane õue. Leidis õnneks hea lõpu, mesilane sai õue. Aga see mõjus mulle enne uinumist liiga ergutavalt.

* Õhtul tundsin, et päev oli perfektne. Koristasin kodu, riisusin õues ja riisutava platsi ja põletusplatsi vahel oli ootel ka raamat, seega lugemiseks võtsin ka aega. Parim paik maapeal.

*Koer otsustas, et tema tahab kõndima minna, kuid perenaine ei võtnud vedu. Seega arvas ta, et võib ju üksinda ka oma ringi ära teha ja asus teele. Perenaine aga ei julge selles suhtes koera usaldada, mine tea, kuhu tema nina teda välja viib. Koera kaotus oleks katastroof, seega asus perenaine koera jälitama. Koer haistis olukorda: see ei lõpe hästi ja naasis koju. Ma ei teagi, mis see loo moraal nüüd on, vist moraali polegi. Või siiski on: kuula koera, tal ka omad soovid.

*Panin redised ja porgandid mulda. Muld on veel külm, aga loodan nendele klaasidele, mis peenrakastidele sai asetada.

*Jäin vaatama hilisõhtust poliitikute debatti. Midagi head sealt kuulatada ei olnud, pigem üksteise solvamine, vaenamine, halvustamine. Kui üldse kedagi sellest seltskonnast eelistada, siis minu poolehoid kaldus Kiige poole.

*Kord aastas on see päev. Teadsin juba ette, et kampa mul pole, olen vaid mina, kass ja koer. Aga kurvastamiseks põhjust polnud, sest nautisin rahu ja vaikust ning mittemidagitegemist, jalutasin koera, lugesin ja vastasin telefonikõnedele. Lisaks saatis kallis kaasa üllatuse ja selline kohustustevaba päev oli kingitus omaette.

*Aga ega see päev tähistamata ei jäänud. Lapsuke tuli esimesena. Temaga käisime kõndimas. Nägime luiki, kitse ja ussipundart. Lisaks olid varsakabjad õitsema hakanud ning paiselehed näitasid ka oma nägu.

*Ja siis tuli sõbrannade kord. Tegin ettevalmistusi, sest kostitada ikka tahaks. Tegin seda seekord suht küpsetamise vabalt. Pole neid kooke ja kreeme ja moose vaja süüa, neid on lihtsalt kogu aeg ja liiga palju. Oli taas tore oma tegemised ümberrääkida. Kipume juba palju nostalgitsema ning tervise teema lipsab ka sisse. Kas see on vanusega seotud märk? Võib olla.

 

10. postitus

 

´ Töölt koju naastes ootas ees üllatus: kallis kaasa oli ukse praokile jätnud ja kallis kass oli minu vasttärganud tomatipottidega teinud 1:0. Koristasin, natuke vandusin ja külvasin uued seemned. Pahandada kallitega ei ole mõttekas.

´´Vanade asjade uurimise lainel. Mulle meeldib see. Üks tore sugulane on ära teinud suure töö, mul kulus terve õhtu selle uurimiseks, isegi mõni uus teadmine tuli. Ja muidugi inspiratsioon. Sorin siin nüüd enda mälus, et oma isa-ema lugu ka järeltulevatele talletada.

´´Eelmisel suvel kasvatas me kõrvits vaid ühe vilja ja seda ma täna tükeldasin. Väga tüütu töö, maailma kõige tüütum vist. Õnneks on telefonil mikrofon ja hands free ning vestlus Õ-ga pisut leevendas seda tüütust. Eks mina helistasin ja mina kuulasin, tema sai end tühjaks rääkida. Igatahes kõrvits sai tükeldatud.

´´Trenn ja saun sattusid ühele päevale, väga hea kooslus. On nii suur rõõm, et sellised võimalused on olemas.

´´Mitu poolikut projekti on pooleli, tahtsin neist ühega lõpule jõuda, aga takistused, takisitused...

´´Seda lumelaadungit, mis ööga sadanud oli, ei oodanud teps mitte. See oli nüüd talve ei tea mitmes tulemine. Eelmise lõppedes sai aias juba pisut toimetada ja see sünnitas mõttelendu, et mida ja kuidas sellel aastal aias toimetada. Nüüd võib aiamõtted taas pausile panna.

´´Võib olla on see vananemise märk, et otsid kontakti sugulastega või vastupidi, sugulased otsivad sind. Hiljutine telefonivestlus asendus nüüd silmast silma kohtumisega. Väga palju juttu oli meil, vaatasime vanu albumeid ja ajasime arupeale, kes on kes. Tore oli taas. Igatahes minu vaim sai innustustust juurde.

´ Sünnipäevad on väsitavad , see on vana tõde, eriti siis, kui oled tegija ja toimetaja rollis. Aga lähedaste heaks ikka, tänutäheks või nii.

´´Olen nüüd sattunud ajalooliste lugude portsu otsa lausa. Nüüd neid kirja panna juba mitu, proovin neid elusid omavahel mitte segamini ajada.

´´Ma vist olen seda bowlingu palli kunagi enne ka prooviks veeratanud, aga kui nüüd mänguks läks, oli äge. Muidugi ma nii väga skoori ei teinud, aga tekib hasart ja mõtled oma tehnika üle ja proovid ikka paremini.

´´Kuidagi liiga harvad on need kutsaringid, sest lihtsalt nii palju on muud elu. Täna aga tegime taas tiiru ja meil oli imetore koos kõndida, ikka nii et algub on tema tirija rollis, koduteel mina.

´´Külmatunne, kraadisin, palavik 35,5. pisut nagu vähe. Järgmisel päeval sai sellest juba 38,5. Ei võitnud mu organism seda viirust. Nüüd rullin end ühe diivani pealt teise peale ja proovin end tervemaks saada. See on keeruline, sest letargiline uni kipub kallale, pea valutab – tunne pole hea. Õues on aga imeilus ilm, aknast nägin kirju liblikat, esimesed kevadekuulutajad-motikad sõidavad maanteel, kärbsed hiilivad akna taga ja kass on neid nähes hullumas.