1.- 2024

 

*Kui lind laseb pähe, on lootust rahale. Aga kui šampusekork, mis lasti lendu teisest saali otsast, mulle pihku kukkus, kas sellele saab ka tähenduse omistada?

*Ega jah, peotunnet kahekesi olles ei teki, kui seda ise ei loo. Võimaluse ikka leiaks, kuid see tähendaks 2.jaanuari väsimust, aga tööpäev. Nii et vabandus kohe aasta algul varnast võtta.

* Aasta viimasel päeval võtsin viimased viljad mullast välja, nendeks olid porrulaugud. Igati korralikud  veel, esimene külmahooaeg oli neid hellalt hoidnud. Uus oodatav külmalaine oleks vast liiast.

*Aasta esimeses päevas oli kõik sama mis mullu, kõnniring, telefoniring, ämma ring, kultusfilmiring, eilse toidu ring.

* No ja siis on taas rohkem tööd kui kodu. Uued mõtted on peas, kas ma kedagi veel veenan, seda näitab elu. Õues on kole kõle tuul, just täpselt selline, mis hüppab näkku kinni. Vabatahtlikke käike sellise ilmaga ei tee.

* Kogu päeva produktiivsus oli väga hea, kõik oluline ja rohkemgi veel sai tehtud. Kiitsin ennast taevani ja maani. Mulle meeldivad tegusad päevad, kus mõte jookseb ning hingest tunned enda vajalikkust.

* Võtsin kätte ja jätkasin ühte ammu alustatud tööd, mis näib natuke nagu vabatahtlik panustamine, ja teisalt nagu oleks tööülesanne. Selleks oli mul vaja end külla pressida ja küsitleda. See päädis muidugi kohvi ja koogiga ning koduperenaise ärakuulamisega enne, kui saime asja kallale asutud. Tegelikult olekski vist vaja sellist üksikute ja üksildaste inimeste professionaalset ärakuualajat, sest ilmselt vanemaks saades see vajadus suureneb ning ega neid kuulajaid ei ole alati varnast võtta. Mina professionaal ei ole, mina lihtsalt juhtusin. See kõik oli nii ja naa, kui inimene tahab rääkida, räägib ta endast, samas minu kell tiksus. Mind küll huvitas väga, aga see armutu kell.

* Koduloomad hoiavad end nüüd tuppa, kõigele elavale on - 27 palju. Päeva peale andis õige veidi järele, seega panin suusad alla ja mingid tiirud tegin, aga lund vähe - määret pole. Kuid see oli midagigi. Tuppa minnes oli nägu kolepunane.

* Kuna külm ja loomad elutoas, siis toas olevatele esemetele nad hästi ei mõju. Koeral teadupärast karvad levitada ning kass, see vahva vallatu, lihtsalt märatseb. Täna läksid hingusele üks vaas ja üks klaasist leevike, mille olin valmis võtnud aknale panemiseks. Kiisu vist ei saanud aru, et see pole päris lind.

* See, mis näoga Lagereid saabus teadet üle andma Oberhofi teatevõistlusel, oli omaette vaatamisväärsus: umbes nii, et kellele ma selle teate nüüd annan, kas pean uuele ringile minema? Sellised hetked võivad ju sportlasele päris hirmsad olla, aga vaatajale toovad need kõneainet. Igatahes taas kord Norra võidutses, ning rõõm on sellega ka minu õues. Kuigi ma prantslaste poolt tavaliselt ei ole, oli mul Jaqualinest siiralt kahju. Aga mis teha, sport pole ju elu, aga samas võib ta siiski olla elu.

Aasta tänu

 Minu üks tädidest ütles, et see aasta läks niikui niuhti. Tõepoolest läks lennates, aga kui sellele möödunule otsa vaadata, siis sisaldas see aastake päris palju ning sellesse mahtus hästi palju erinevaid tundeid. Nagu ikka elus, rõõm ja kurbus käivad käsikäes, selle poolest ei olnud 2023 mingi erand. Eristus see aasta aga intensiivsuse poolest, tegemisi, käimisi, reisimisi oli ohtralt, kohtati tundsin, et olen oma elu üle broneerinud. Aga samas see kõik meeldis mulle.

2023. oli eelkõige reisimiste aasta. Mitte kunagi varem ei ole ma käinud ühe aasta jooksul nii mitmes riigis. Sel aastal tõusin õhku ja maandusin lennukiga lausa kümme korda ning ka kaks laevareisi mahtus aastasse, mis viisid kaheksasse riiki ja ühele kodumaisele saarele. Olen hästi tänulik nende võimaluste eest. 

2023. oli ka klassikalise muusika aasta. Kuidagi juhtus nii, et kontserdid, kuhu sattusin, kas siis iseenda või kaaslste algatusel, olid midagi muud, kui tavaline levimuusika. Ääretult tänulik La Scala kogemuse eest, kustumatu mulje jättis Kristjan Järvi kontsert-etendus "Meelte videvik", aga ka Estonia poistekoori kontsert. Samas kõige rohkem elevust tekitas lavastus "Tuhkatriinu", kus sattusin ka ise rolli, paraku king ei sobinud ning Tuhkatiinuks ei osutunud :)

Teatrietendusi mahtus aastasse samuti üsna mitu. Enim meeldis Vanemuises "Tõrksa taltsutamine", aga ka Noarootsi teatrigaraaži "Vale" oli nauditav.

Lugesin poolsada raamatut, neist enim imponeerisid "Reisija", "Palermovej ülemlaul" ja "Rabatud". Mõnus luuleraamat "Inglid on armidest tehtud" on samuti mäletamist väärt.

Lisaks olid mõned mõnusad spaa külastused, rabamatkad, kus sai käidud nii oma pere kui ka sõpradega. Neist nii mitmedki käigud oli lihtsalt spontaansed ja sündisid hetkeotsuse ajel. 

Seda aastat võib nimetada ka taasleidmiste aastaks - sain suurema kontakti oma isapoolsete sugulastega, kes andsid mulle ispiratsiooni ning lõid taipamise, et oma vanemate lood järeltulevatele põlvedele peaksin mina kirja panema. Isa lugu sai kaante vahele. 

Suvi oli mõnusalt soe, väga kuiv ja sellepärast ikaldusid meil porgandid. Aga esimest korda elus kasvatasin artišoki, mille üks taim kandis isegi vilja, ning esimest korda ka kassinaereid, mille varu kogunes üsna kopsakas. Oli suurepärane kartuli aasta, suvikõrvitsaid kasvatasin tervele külale ning võin ikkagi tõdeda, et see kasvatamine tuleb üsna normilt välja.

Kudumise kirge ei minetanud ma ka sellel aastal. Valmis imearmas kampsun kõige väiksemale, kampsun endale, lisaks mitmed meisterdused ning eriti uhke olen taimeseadete-seinamaalide üle. Olen ütlemata tänulik, et meil oli võimalus oma kodu  kaunimaks muuta, et meil on tööd ja tegemised, mis võimaldasid kodu remontida, et mu kaasal on nii kuldsed käed, mis teevad elavaks kõik minu vaimusünnitised, et ta mõtleb kaasa ja aitab luua. Olen tänulik oma lastele, et nad on nii osavõtlikud ning arvestavad. Ilma nendeta oleks minu elus suur tahk puudu. Olen tänulik oma kutsule, kes sunnib mind liikuma ning kiisule, kes maandab pingeid, nurudes paisid. Olen tänulik lapselastele, kes on armsamad kui miski muu ning kellega koos saab teha vahvaid asju. Olen tänulik oma kolleegidele, sest neid naere, mis me koos naerame, ei asenda miski muu. Olen tänulik joogatreenerile, kes aitab mul pushida ennast ning kes tuletab iga trenn meelde iseenda armastamise olulisust.

Jah, sel aastal varjutas kõike seda rõõmu ka teatud kartus või hirm, aga ma annan endale aru, et see ei vii kusagile. 

Uuel aastal loodan, et oleme kõik terved, hoolivad, andestavad ja armastavad. Head uut!

Kolmekümneviies

 *Kui oma tugitoolis, ükskõik, kas siis raamatu või kudumiga istuda, on lõpptulemus ikka selline, et hoian oma silmaluuke vägisi lahti. Tuduperiood vist ?

*Nägime kolme bambit ja ühte oravat. Pole päris pikalt kutsaga jalutamas käinud. Ta jalutab ennast õues ju ise ka ning vahepeal oli meie teekonnal lume ja siis sopauputus. Täna oli aga nii paras pinnas kõndimiseks, ilm ka kenapoolne ja nii me oma 6km maha kõmpisime. Enne jõule kohustuslik liigutamine.

*Sõtkusin taigna ja isiklik laps küpsetas piparkooke. Kuna mul oli 3 munavalget, siis tegin glasuuri ise, tavaliselt ostan poest. Eilne osturetk oli produktiivne küll, kuid ainus, mis ostmata jäi, oligi glasuur. Igatahes sellest 3st valgest sai glasuuri maa ja ilm. Kogu selle käkerdamise tulem oli see, et andsin lubaduse mitte kunagi enam glasuurida ja laps lisas sinna juurde piparkoogi küpsetamise. 2,5 kg tainast oli ka korraga küpstamiseks liiga palju. Mees arvas, et aastane paus muudab me meeli. Täna mõtlen küll, et seda lubadust tuleks pidada juba selle suhkudoosi pärast, mis sellest kremplist saab.

*Alustasin jõulude ettevalmistustega ikkagi pisut varem, sest vaatamata sellele, et midagi suurt ei plaani, on ikkagi teha palju. Kingituste pakkimine võttis juba ise pool päeva, sest sildid, asjade jaotamine, sidumine jms võtab aega. Tahtsin kenamini seekord. Lisaks tundsin, et kolleegide kingid on kesised, seega tegin juurde. Me tegelikult ei tee kolleegidega ju üksteisele mingeid hulle kinke, aga no tahaks ikka oma heameelt nende olumasolu üle väljendada ja nii olen panustanud isetegemisega. Nüüd siis läksid veel küünlad kaunistamisele.

*Pere tuli riburadapidi koju, oli palju juttu, jagasime kinke - oleme ikka kingiusku. Mingeid ekstra traditsioone meil ei ole, lihtsalt oleme. 

*Teine päev ja teine pere. On veel kuhu minna. 

*Samas ma ei tea, mis ja miks, aga see möll väsitas ka. Isegi ootasin, et saaks oma rahu tagasi.

*No ja siis sain lapsed, sest vana ja koolivaheaeg. Kõige pisemal oli 2 saabunud,  läksime talle külla. Kujunes nii, et hüppasime batuudikeskuses, sõime kanawrappe ja sõitsime pika maa bussidega maha. Tundeid sellest kõigest sain nii ja naa. Batuudikeskuses kujunes kõik hiiglama vahvaks, aga kommihoolikutega poodi ei ole mõtet minna. Ütlen endale vaid relax, see ei ole minu elu ja sellepärast omi põhimõtteid ei pea minetama.

*Aga ikkagi, ei ole minu elu küll, kuid ometi läheb korda. See tähendab, et olen üdini nördinud, sest olen väga headuse, hea tahte, andmisrõõmu usku, aga kui vastu ei tule midagi, isegi pealesunnitud rõõmu, siis tänu ma ei ootagi, lihtsalt viisakust kübeke. Aga ka seda oli palju loodetud. Tegelikult võtan nad juba ammu vastu selle lootusega, et äkki nüüd. Paraku ei olnud see nüüd seekord.  Mulle tundub, et seda nüüd aega ei tulegi. Küllap aeg laseb unustada ja äkki ikkagi... 

 *Sõitsin ca 300 km ringi talveteid. Mulle meeldib autoga sõita - talv teeb küll pisut hellaks, aga kui on vaiksed vähese liiklusega teed, siis on sõita ikkagi tore. Sain end oma lapsele tühjaks rääkida ja loodetavasti saan selle häiriva mõtte peast pühitud. Olen imelik jah, kui ikka miski solvab hingepõhjani, siis on seda lahti raske lasta. Igatahes need jõulud ja kõik see melu ja elu oli mind räsinud sedavõrd, et oli näost näha. Koju jõudes keerasin end üle 100 aasta päise päeva ajal magama.

*Elukaasa töökoha pidu päästis aasta selles mõttes, et see oli ainus jõulupidu, mille korraldas töökoht. Minu tööl läks nii, et ei pakutud isegi kringli juppi. See pidu oli aga korralik, söögid, eeskava, bänd ja öö spaahotellis. Seega kompenseeris see hiljutise pahameele ja muud negatiivsed tundmused. :) 

*Isegi ülimõnus hotellituba ei aidanud mind magada, pigem vastupidi. Ma teadsin seda tegelt, aga hea võimalus tuleb alati vastu võtta. Nii et täna väsinud, aga üsna rahul selle kudemise ja mittemidagitegemisega. Kõik ajalehed lugesin läbi, vaatasin vanu fotosid ja lihtsalt olin. Hea on, kui selliseid sunniviisilisi energiakriise ka ette tuleb. Muidu ju ei oskaks end kohustustest lahti lasta. 

*No ja siis ongi aasta viimane päev. Toad korda, meel jalutuskäigul selgeks, s.t võtsin mõttes olnu kokku ja mõtlesin pisut uuele ning siis sauna, et ihu ka puhtaks saaks. Head vana aasta lõppu! 

Kolmekümneneljas

 *Oli päälinna arstile asja. Bussijaamas avastasin, et 17 buss ei sõidagi. Seda avastust jagasin ühe eakama naisega. Suundusime siis koos järgmisse peatusse ja 67 peale. Rääkisime siit ja sealt juttu, kuniks andsime ülerõivad ja läksime kumbki oma teed. Ette oli aga nähtud, et me teed veel ristuksid, seega trehvasime vereandmisel ja siis taas 67 oodates bussijaamas. Siis juba jagasime diagnoose ja vanust. Jah, sattusin diagnoosiõe otsa, kes oli väga suurepärases vormis tore daam. Paljud sama vanusega naised, tegelt enamus sellist vormi ei oma. Nii et oli eeskujuks ja kusjuures kummutasin müüdi, et üks võõras eestlane teise võõra eestlasega ei räägi 

*See herilane minu sees ikka elab, sest mingid olukorrad toovad ta välja. Praegu nõelasin vist ise ennast, sest olen taas susserdamiste lainel. Kuidas ma küll nende kuupäevadega koguaeg eksin, aru ma isegi ei saa. Lihtsalt juhtub. Kui ma ennast jälgin, siis päevadele ma eriti otsa ei vaata selle pilguga, et ohoo, täna on reede ja 13 või et täna on hoopis neljapäev ja 14. Nädalapäevad on mul selgelt ees, aga mingi ajaarvamine on mul väga sassis. Ja see on kohati naljakas, aga kui seda paljuks läheb, olen ise ka häiritud. Ühes saates tõdes öed Kristel seda sama, tundsin kohe hingesugulust. Mitte et see minu elu nüüd kergemaks teeks, aga ma ei ole üksi.

*Püüan topelt, kirjutan üles ja meenutan, et kõik, mis tarvis ja rohkem ka, meeles oleks. Aga tajun väsimust, sest olen end ise üle planeerinud, kellegile ei ei ütle, juhtub minust sõltumatuid asju, mis muret teevad ja siis juhtubki neid halenaljakaid lugusid minu endaga, sest kõike on vist liiga palju. Otsustasin, et tunnistan endale ja teen miskid korrektuurid.

*Ärkasin, vaatasin et mees tule põlema jätnud. Olin mõttes pisut pahane raiskamise pärast, elekter kallis ja ressurss ikkagi.  Aga selgus, et see oli päike ja kell ka 10. See uni oli nüüd küll ette ja taha magatud. Aga päike kutsus õue ja seal ma toimetasin päkapikumütse jms. mööda hoovi laiali laotasin – ikkagi pühade eelne värk.

*Nii suur sula on väljas, et kahju kohe. Kohati tundub, et seda talve oli päris kaua, tegelikult ainult kuu. Aga ilus oli, kõik ilm oli helge ja valge ja puhas. Lisaks veel muud boonused, näiteks koera käpad, kuivad saapad jms. No kalendritalv pole veel alanudki, ja küllap jõuab seda õiget talve veel tulla. Paluks kiiremini kordust.

*Pühad tulevad nagu ikka suure kiiruga. Üldiselt olen oma mõtetega isegi joonepeal, sest olen selgeks saanud üleskirjutamise, ja see isegi töötab mingil määral. Seega mul jõulukingid pea kõik olemas. Vaja vaid pakkida. Aga eks neid mõtteid ja tegusid on veel, mida tahaks selle aasta sisse mahutada. Lisaks on kapipeal raamatuvirn ja üks lapsuke mainis sokke. 

Kolmekümnekolmas

 

*Nädal või isegi nädalad on läinud taas väga kiiresti. Mis ma siis tegin, millele keskendusin, mida tundsin? Töö võtab enamuse ajast, seega täidab see ka väga palju mu mõtteid, sest tahaks paremini, eristuvalt, huvitavalt. Praegu on mõned jõuluaegsed projektid käsil. Ise olen ikka elevil, kas see kedagi veel puudutab, ei tea. Ja see ei tea on see, mis paneb mind aeg ajalt tundma kõigi nende ponnistuste mõttetuses.

*Lund on lahkesti, suusatamisega olen juba jala valgeks saanud. Mõnel õhtul olen siiski otsustanud lume lükkamise kasuks. Ideaalsed talveilmad lasevad neid mõlemaid tegevusi täiega nautida. Praegu tunnen vaid rõõmu.

* Läksime kutsuga kliinikusse, selgus et minu broneeringut kirja ei olnudki pandud. Siiski saime kõik protseduurid tehtud, ja see sealne unustamine kuidagi rehabiliteeris minu unustamisi, oleme kõik lihtsalt tavalised ekslikud inimesed.

 *Kui oli võimalus end kirja panna, ikka tahtsin, täpselt lugemata, kuhu minek. Kukkus päris naljakas välja, kaaslased said mind tögada pikalt. Etendus oli aga super hea- sai naerda, see on väga oluline. Negatiivse poole pealt olin pettunud, et nii kaugele sõitsime vaid teatri pärast, kui siis olnuks tore terve päeva programm, oleks märksa parem olnud. Seda enam, et 300 km Eestimaa talvist maaililist ilu oli vaatamist väärt. 

*Kodus trehvame üksteist nagu koit ja hämarik. Jätkuvalt tegemisi ja käimisi ja kohustusi on nii palju, et ei anna koos kodus viibimise aegagi. Seda aega, mil üks kügeleb diivanil ja teine tugitoolis. mis on omamoodi turvaline olemine. 

*Läksin oma tädikest vaatama hooldekodusse. Ma ei ole mõni aeg seal käinud, sest lihtsalt endal on seda elu nii palju ja tema mäluke on nagunii juba üsna pikalt olematu.  See mõni aeg oli temale mõjunud veelgi, kontaktivõimeline ta enam ei olnud ja hooldaja sõnul on tema hing lahkumas. Muidugi mõjus see teade rusuvalt, mis sellest et me ei ole väga lähedased olnud ja tal on pikk elu elatud. Samas jah, tema on see niit, mis on hoidnud suguvõsaga suhtlemise teemat üleval. Võtsin telefoni ja vestlesin sugulastega.

*No nii põnevat laskesuusasprinti pole olnudki. Need tagant tulijad lükkasid järjest esikohamehi tahapoole. Kommentaatorid on muidugi pool võitu. Igatahes rõõmustasin Tarje Bo hõbeda ja ega mul Nawrathi vastu ka midagi ei ole, miks need konnasööjad mulle ei meeldi, mul seletust pole, kuid õnneks läks neil kehvasti ka.

*Teen endale alati pai siis, kui suudan end millegi suhtes, mis ammu plaanis, kätte võtta ja see asi ära teha. Mul olid seinapiltide plaanid juba mõnda aega peas, eeltöögi tehtud, aga see viimane otsus, hakkan nüüd tegema, venis nagu kumm. Igatahes olin eriti tubli ja enne tööd, juba varahommikul liimisin ja sättisin ning olin nii uhke enda ja pildi üle.

*Minu tädike lahkus. Isegi surmaaja oli ta seadnud lähedastele soodsamas suunas. Nii on, et need vanad hoolivad ka siis, kui noored seda hinnata ei oska. See ei ole ju reegel, aga antud juhul tunnen, et nii see on. Šokk see mulle enam ei olnud, sest mõni päev tagasi nähtu tõi ehmatuse, kuid nüüd jõudsin juba selle mõttega kohaneda. Eks see elusaatus on nagu on, temalt olen saanud innustust reisimiseks, s.t et tema ei ole kunagi reisimist maha laitnud. Nüüd, kui ta juba vana oli ja talle rääkisin oma käikudest (mitte et mulgi nii sageli on reisimise võimalusi), ütles ta , et oi, sinna ma ei ole jõudnud. Lõpuks jõuame aga sinna, kuhu tema reisis, me kõik.

*Nüüd on mitmed päevad möödunud ja ma olen häiritud. Tädike on ärasaadetud, aga kuidas, selline kogemus mul seni puudus. Kordan endale, et vähemalt oli midagigi.

*Iga päev on sõit sees, sünnipäeva ja matus ja siis lähenevad jõulud ja mul pole talvesaapaid. Matusepäeval oli mul paar vaba tundi ja esimesse poodi suundudes need saapad ma sain. Mulle lihtsalt ei meeldi mööda poode tuuseldada ning seega olin väga rahul, et esimese poe valik sobis. Panin poes kohe uued saapad jalga ja kõndisin nendega uhkelt oma käikudel. Kodus avastasin, et turvaelement on küljes. Oli siis nüüd seda veel tarvis!

*Mööda talveteed sõitmine pole just meelistegevus suurel maanteel, kus kõigil on kiire. Samas väikesel vaiksel kõrvalteel on see lausa mõnus. Sõitsin taas maha ca 200 km, et õnne soovida, natuke juttu rääkida, üks saadetis üle anda.

Kolmekümneteine

 

*Oli nii armas olemine, et tekkis kartus muutuda tüütuks oma musi ja kalliga. Oli vamaks olemise aeg. Tegime siis pidu ka, sest mis ühine aeg see ilma peota on. Peole olid kutsutud Suur Pepa, Väike Pepa, Doodz ja Krhhh, see viimane on dinosaurus. Musa tuli ämmi lapsepõlve süntesaatorilt. Kuidas neid sünekasse sisselaetud lugusid mängima saada, selle olin ca 20 aastaga unustanud, aga Google aitas. Igatahes peole kutsutud loomad said päris tublisti vatti, aga meil oli tore. 

*Kurvaks teeb, kui sind huvitav ja sütitav ei innusta kedagi. Suur huvipuudus või energiapuudus või see huvi läheb lihtsalt kusagile mujale. Võib olla oleks sama minuga, kui töö ei ärataks mind ja ei kasvataks huvi. Võib olla oleks siis ka minu teatri, kino, muuseumi, raamatukogusaal ostukeskuses. Loeksin kaubanduse infolehti ja tõttaksin soodukate jahile. Tänaseid ostusaale vaadates tärkas see mõte pähe.

*Kell oli pool 10 kui voodist välja ronisin, vot see juba oli midagi ammuolematut. Ka seda päeva võtsin rahulikult, natuke toas ja natuke õues. Igatahes vist viimased lillepealsete lõikamine sel sügisel, võib olla viimane lõke ja viimane saagi koristus, porrulauk on veel mullas. 

*Ideaalne päev, kus meel ja hing on rahul tehtu ja nähtuga. Kaua on plaanis olnud teha n.ö kuivlillemaale, ja võtsin ette ning hakkasin sobitama, sättima neid suvel korjatud-kuivatatud lilli-kõrsi ja see oli tore. Esialgu oli mõte kinni, aga pika peale sain netist nähtust lahti lastud ja lasin oma meeled valla. Igatahes lapsed arvasid heaks ja mulle endale ka meeldib.

*Koeraga jalutades tekkis mööbli ümberpaigutamise mõte ja koju jõudnud, hakkasin mööbeldama, mis osutus küll keerulisemaks, kui ma esialgu arvasin. Igatahes hakkama sain. Ja kui inimene saab hakkama, siis on ta rahul.

*Olgu need päevad harju-keskmised, ikka saavad nad otsa kiiresti. Mõtteid jagub, tööd ka vist, ainuke mida napib, on aeg. Millegipärast tajun seda nii. Sellepärast kolleegide teatriplaaniga liitusin pika hambaga, jälle peab minema. Kodus on mul armas kudumise projekt käsil, kass ja koer ja kaasa ja heinamaa J, mis ilmselt innustab mind rohkem hetkel. Lisaks saan kaasa elada reisisellidele ja ammu planeeritud sündmused jõudsid ka kohale. Nimelt üks kontsert, kust sain küll palju rõõmu, mis loodetavasti mu sisse pidama jääb.

*Seekord oli nii, et enne minekut on maanteel vaikus, aga need paar tundi kontserdiaega olid muutunud ilma burgaaks, tee oli tuisune ja see oli selle aasta esimene talvesõit.

*Tore vestlusring kutsus meeli avama ja tegin seda üsna kerge südamega. Tundsin end sellejuures hästi. ja see vist ongi hea.

*Esmalt käisin ise psühholoogi juures, juuksur on ju nagu psühholoog, kuulab kenasti arvamust ei avalda, vaid vestleb kuidagi eriliselt armsalt. Pärast kuulasin veel ühte psühholoogi ja sain sealt indu küll. Tulid uued mõtted ja äkki oskan neid ka kasutada. Usun, et oskan.

*Bo, Tandrewold, Vittozzi jt, algas laskesuusahooaeg ja lumelükkamise hooaeg ja armas laps näitas ise kõnelemise initsiatiivi.

Kolmekümneesimene

 * Ikka olen madalseisus. Ma saan ise ka aru, et taas elevant tulnud vaid ühest väikesest ebaõigluse sääsest, aga mina ebaõiglust ei poolda. Olen vist see kommunist, kes tõmbaks kõigile õhtul ühesugused tekid peale, et keegi ei peaks end halvemini tundma.:D

* Üks armas noor naine rääkis oma vlogis, kuidas ka talle on sattunud üks vihkaja, ja tema otsustas oma energiat sellele vihkajale mitte anda ja eirata. Minus tärkas kohe suur kergus ja selgus, et jaa mul ei ole ju vaja seda energiat toita, mis mind vaevab. Kohe teine olemine. Kusjuures ma tean ju seda „ära toida hunti“, aga ikka on vaja kedagi elusat kuulda ja sellest kuuldust oma iva võtta. Tänasin teda. Neid oma elust jutustajaid on väga vaja, mõnikord :D

* Kolmel inimesel ühist aega leida on keeruline, mis siis veel tervest kambast rääkida, aga bronnisime varakult ja oli tore aeg, täis naeru, naeru ja veel kord naeru. Kui seltskonnas on naljahammas olemas, siis igav ei ole iial. Nii tänulik, et saime olla ja rääkida. Selle rääkimisega on nii, et kui iga päev ei näe, siis vallanduvad keelepaelad hoopis kergemini ja hingel saab ka sellest räägitust parem.

* Lugesin jälle kodus nädala programmi ette, mis tähendas hilisemaid koju tulemisi, varasemaid minemisi. Mees kontrollis ühel hommikul kas vanad plaanid ikka kehtivad ja ma ikka mäletan kõike planeeritut. No oli meeles.

*Käisime Pizza restoranis. Laps sai aasta vanemaks. Isegi ei julge tema vanusele mõelda, see reedaks ka minu. Aga oli tore olemine ja jäätisekuhjad, millest olin unistanud suvest saati,  mahtusid ka kõhtu.

* Arvan et vaatasime teda teatud imetlusega. Šikk, elegantne, taktitundeline, viisakas, sarmikas, humoorikas, pealt näha ei ühtegi viga. Selline suurepärane esineja. Ta rääkis muuhulgas ka tänust ja tänulikkusest. Kusjuures sealsamas hüppasime me kuuldule vastu, nagu poleks õppust võtnudki. Vaid üks meist oskas tänada ka korraldajat, mõni meist vaid laita suppi.

* Tegelesin oma lemmik tegevusega, koristasin kappe. Püüdsin neid kuidagi loogilisemaks organiseerida. Hiljem viisin kaasa kapi juurde ekskursioonile, sest tema sektsioon sai kõige suuremad muutused. Muidu oli nii hall päev, ei kübetki sellist päevavalgust, mis lubaks toas ilma tulukeseta olla.

* Seegi kodune päev läks mööda nagu tuuleiil, kestis vaid üks viiv. Plaanisin nautida, aga mida see nautimine sisaldaks. Värvisin seinapiltide aluseid uue diy projekti heaks, riisusin õues ja kõige rohkem võttis aega ahjujuurviljade ettevalmistamine. Aga Rock hotelli juubelisaade oli nautimine, raamat ja telefon ning šokolaadi tükike ja teetassike vist ka. Võib olla peaks bronnima ühe terve päeva raamatule, see vast oleks midagi :D

* Isadepäev. Oma isale sain vaid küünla süüdata, seda juba 24 aastat. Nii see elu on. Sellegipoolest pole nukruseks põhjust, hommikul olid koduloomad imerõõmsad, poeglaps helistas ja meil oli vahva rääkida ja mees oli oma käikude üle rõõmus ja minagi olen vist oma madalseisust üle saamas. Igatahes oli une-mati minuga, see peaks ju ometi märk olema.