Jututeema

Selle aasta talvel on olnud mitu tulemist. Esimene neist oli võimsam, teine vaid õige pikuke, kuid ilus sellegipoolest. Täna algab kalendritalv, kuid õues on jätkuvalt sompus november, mis vajutab maad ligi oma pimeduse ja tatise olekuga. Võib olla tundub see nii ka rohkem selle pärast, et endagi tatine olek taandub visalt.

Aga eks me ravitseme end. Abiks ohtralt teed ja lugemist ning taustajõuks meie armas kutsuke. Mina usun, et koer on nii truu ja ustav kaaslane, et ta tahab iga hinna eest sinu olemist paremaks teha ja on valmis häda enda kanda võtma. Nii et hetkel on ta ka natukene terapeudi rollis või vähemalt tujutõstja rollis.

Oma kutsust ei saa meil kellelgi kunagi küllalt. Ta on sõnulseletamatult tore ja armas, vastu ei hakka, ei urise, on alati sõbralik ja heatujuline, no kuidas on see üldse võimalik, et teda ei nunnuta. Me kõik nunnutame ja meile kõigile on teda väga vaja.

Oleme teda ka vaikset viisi treeninud ja õpetanud lisaks neid veidrusi, mida inimene peab tähtsaks või toredaks ühe koera juures. Meil oskab ta istuda ja lamada käsu peale, ei puutu toidukaussi, kui selleks luba ei ole ja hetkel käib roomamise trenn. Võtab õppust üsna hästi. Sülle ronib ta ka, see ca 40 kg hellust ja headust. Igatahes see, et koera tõttu on tööd majapidamises oluliselt rohkem, ei loe nüüd ja ei hakka lugema ka mitte kunagi ja ei mõju mitte sugugi liiga suure tööna. 

Lisaks on koer ka imeline jututeemade tekitaja. Kui midagi rääkida ei ole, aga nii väga tahaks, siis oma lemmik sobib jutuaineks alati väga hästi ;)

Viiruste ja kinkide hooaeg

Saime bingo tabamuse viiruste näol. Mina tatise nina ja pesamuna rohkem. Nii et minul seda tatist nina aega tunda ei olnudki, asjatasin lapse heaks. Olin ära unustanud, mida tähendab see, kui laps on haige. Mis siis et suur juba. Ikka veel tahaks kogu aeg patja kohendada, tekki peale sättida, pead katsuda, juua pakkuda ja kinnitust saada, et on juba parem.

Aega jäi nii natuke üle ka, ja heegeldasin kaks väikest ribakest küünlatopsidele. Eks see oli ka rohkem heegeldamine heegeldamise pärast ja heegeldamine kinkimise pärast. Jõulukinkide hooaeg on alanud. Iga päev pudeneb mullegi miski väike üllatus. See päkapikk pildil on minu tädi kink. Täna sain jõuluehte, mis koosnes salmist ja pildist ja heast soovist. Siis sain veel kommikarbi ja asjaliku kalendri koos samuti väga toredate soovidega. Kusjuures neid häid soove läheb meile hetkel väga vaja.

Ma ei saa aru

Kolmapäevaõhtune Pilvede all kuulub jätkuvalt minu repertuaari, kuigi ma pean seda veidi naiivseks ja üsna elukaugeks seriaaliks. Aga sellegipoolest on seal olemas see miski, mis ei lase vaatamata jätta, ise ka ei saa aru, miks? Võib olla sellepärast, et üks sageli korduv väljend selles seriaalis ongi „ma ei saa aru“ ja see kostub enamasti Pireti suust. Eile ei saanud aru ka Mari ning Kertugi mainis seda ühe korra. Nii et ma ei saa aru, miks ma aru ei saa, et nad aru ei saa, et see „ma ei saa aru“ on muutunud veidi nõmedaks, kulunuks ja originaalsuse vaeseks. Aga aru ma ei saa, ja vaatan ikka, ilmselt ka järgmisel ja siis veel järgmisel jne kolmapäeval ;)