Pearu ei laulnud mulle

Käisin kontserdil. Pole päris mitu kuud korralikult kodust väljas käinud. Tegelikult vist ikka olen ka, aga kui juba mõni nädal kodus on konutatud, näib seegi terve igavikuna. Igatahes on ülimalt tore, et mind meeles peeti ja kaasa kutsuti. Sellest kontserdist meeldis mulle esimene esineja, tuledesäras Pikavere kultuurikoda, lihapirukad ja jõulukook. Jõuluvana ja korraldus ikka ka. Lihapirukad olid just täpselt sellised kodused nagu minu ema tegi. Ise ma neid teha ei oska. Kook oli mõnusalt pähkline ja täpselt selline, milline jõulumaitse olema peab.  Kuid kontsert ise ei pakkunud pinget, minu jaoks ei ole Pearu Paulus kontserdielamuse pakkuja, sest tema hääleke on kesine, laulud liiga ühelaadsed ja liiga äraleierdatud. Kui vast ta enda bänd oleks seljataga olnud, siis vast meeldinuks rohkem. Kuid nüüd vaid vaatasin ja jälgisin ning mõtlesin: võib ikka väga tüütu olla neid laule laulda aastakümneid järjest. Noorte lauljate kaasamise mõte oli ilus just kogemuse ja võimaluse loomise mõttes. Kuid need laulud, mis nad esitasid, panid kulmu kergitama: inglise keeles, ühetoonilised, võõrapärased. Oodanuks vähemalt lastelt jõululaule, oli ju saal ja terve maja nii kaunis jõuluehtes. 

Sõna otseses mõttes kõige rohkem pinget pakkus n.ö rõdul istumine. Nimelt oli ehitatud sellele vanale vallamajale ka rõdu. Kuna rahvast oli palju, siis kobisime end trepist üles. Aga teadagi, mina ja kõrgused, need ei lähe eriti kokku. Kõige hirmsam just ei olnud, kuid uurisin konstruktsioone ning mõtlesin, et issand jumal, kui palju see ehitis rahvast välja kannatab. Inimesi muudkui ronis ja ronis üles ning panin tähele, et keegi ei takista tulemist ka. Igaks juhuks hoidsin ühest äärelauast kinni, no et kui kukume, siis jään sinna lauakülge rippuma. 😂 Igatahes, vaatamata sellele, et Pearu mulle ei laulnud, jäin siiski minemisega rahule, sest kontserdipaik oli üliäge.

Loodame bingole

Päevad veerevad praegu ühtlases jorus ja rutiinis. Ei toimu meil siin midagi erilist. S.t et ise ei ole tekitanud midagi erilist. Kui välja arvata jõulunänni väljatirimine, õuekuuse ehtimine ja kahe kuuseokstest päkapiku meisterdamine. Esialgu on kenam küll, seda ei saa salata.

Päkapikud käivad ka, kuid huviline on ära kadunud, s.t et ei ilmutata enam vähimatki huvi sussi sisu vastu. Aeg teeb oma töö. Perepojast on saanud mees. Minu idee poolest võiksid ka mehed kaasa mängida, aga see on ainult minu arvamine.

Või peaksin vahetama sussi ja selle sisu adressaati. Kutsu meil kindlasti läheks pöördesse, kui talle midagi potsataks sussi sisse. Kiisuga on veidi raskem, sest hulluks läheb ta vaid teatud kala peale. Aga kala ja jõulusokk – vist ei lähe mitte.

Vaatamata sellele, et meil on tavaline argipäev, on mõtted siiski jõulude juures. Sest oodata on kõige kaugemaid pereliikmeid. Tahaks olla eriliselt valmistunud ja oma rõõmu väljendada kõiges. Sest seda ühist aega on meil ikka häbematult vähe. Lähemal olijatega on see sama, et ühist aega tegelikult võtame endile liiga vähe. Aga see teadmine, et on alati võimalus olemas, muudab asja. Iseasi kui palju seda võimalust kasutame. Kaugel olijatega ei ole ju võimalustki.

Nii ma siis mõtlen kingitustele, menüüle ja ühisüritustele. Varsti peab mõttest kaugemale minema. Iga-aastane lubadus, valmistuda jõuludeks pärast jaani, ei ole ka seekord teoks saanud.

Üle kõige ootame aga lund, sest kauge lumehuviline tahaks väga osa saada õigest, „Üksinda kodus“ talvest. Eks see õige talv meil loterii on, aga loodame bingole.

Aga ikkagi...

Kui ma mõtlengi, et ei taha olla rikkiläinud grammofon, kes kordab koguaeg, kuidas rohi oli kunagi rohelisem ja see tänapäevaelu ei kõlba enam kusagile, siis mõnikord olen ikka rikkis küll. Nagu näiteks eile: olin rikkis mis rikkis.  

Mõtlesin optimistlikult, et austan ka vanu traditsioone, lõbustan oma pere noorimaid ja lähme katri jooksma. Ettevalmistused sujusid kõik kenasti, kostüümed tulid ägedad, sest kapist oli võtta maskeraadiks vajalik träni. Harjutasime traditsioonilist kadriilaulu, õppisime ühe tantsu ja tegime ka oma õnnevaka kaasa. Näomaalingud andsid viimase lihvi ja nii me entusiastlikult külapoole tõttasime. Tagasilöök tuli aga juba kolmanda ukse taga. Laulsime, mis me laulsime, tuppa ei saanud. Ninad norgus, suundusime edasi, kuid jälle oli vale uks. Suurte majade ustest ei maksa rääkida, sealsed pered elavad kõik mitme luku ja riivi taga. Pole mõtet üritadagi. Lugesin ürituse luhtunuks ja läksime sabad sorus kodu poole. Kui aus olla, siis olin norus kõige rohkem mina, lastel oli juba minekuaktsiooni pärast hea meel ja natuke kommi ikka oli ju kotis ka. Siinkohal mõtlen, et nii meie traditsioonid välja surevad…

On suured arutelud, et miks see komm ja pomm, kui meil on omad mardi-kadritraditsioonid olemas. Küsiks siis, et kas on või? Pigem olid olemas. Aga aastas korra, hea küll, kaks korda, võiks ju olla see traditsioon, mille tarvis oodata ja valmis olla. Kasvõi sellepärast, et mõni väike silmapaar saaks sellest rõõmsamaks.  Rääkimata sellest, et traditsioonid kestaks. Aga ei ole see enam päris nii.

Nii et nüüd tuleb see rohi-rohelisem jutt. Kui mina alles noor veel olin, käisime suured maa-alad läbi, ka mööda taluperesid, kus üks tare hõikas teist. Rõõmsalt vantsisimegi, etlesime ja saime kas kommi või õuna, kuidas kusagil. Suletud uksetaha jäime väga harva. Pärast santimist suundusime kellegi juurde, kus jagasime oma saagi.  Mõnikord panid ka täiskasvanud pundi kokku, kampa otsiti ka mõni pillimees ja oli nalja kui palju.

Täna aga millegipärast sellist ehedust asjadel juures ei ole. Ja küllap on see inimeste mugavustsoon nii kitsas, et sinna tsooni ei mahu veidike ebamugavust santidega jahumise näol. Ja kui sa siis üritad natukenegi elavdada halli argipäeva, tunned end juba eos sandisti ja selline santimise mekk on kogu üritusel juures. Ilmselt on viga minus endas. Ja küllap kusagil oodati ju ka nii väikeseid kui suuri santijaid. Ning küllap kusagil lihtsalt unustati ära, et võiks tähele ka panna, mis uksetaga toimub. Küllap oligi nii nende kahe uksetagusega, kust me nina norus, saba sorus minema kõndisime. Aga ikkagi…