29. nädalat ja peale ka

@Luulelised pealkirjad lummavad mind alati.“Läbi kõigi elude ma otsin sind“ kõlab väga luuleliselt ja Tõstamaa mõisas seda etendust me vaatamas käisime. Mõis oli kena, etendus läks korda, paralleelselt etendusega sai vaadata, kuidas üks teine näitleja seda etendust jälgis. Nii et nagu topelt etendus oli. Pärast tuli hetke mõte, minna Meiereisse, ja seegi otsus oli hea, sest sealne atmosfäär on suurepärane, pererahvas sõbralik ning meil oli imearmas õhtu. Kahju oli püsti tõusta ning idüll lõpetada.

@Sattusin huvitava inimesega kokku või oli see nüüd vastupidi. Igatahes rääkis see soome-eesti-inglise segakeelt kõnelev mees, et teda imponeerivad väga Eesti legendid. Ta oli tulnud Pärnu muusikapäevadelt ning soovis teada meie kandi legende. Tutvustasin neid talle, ta oli vaimustuses ning tema sõnul saab meie kohapärimus üheks tema libreto osaks.

@Olen nõutu. Ma ei tea, kas ma peaksin inimesega, kes ainult endast jahvatab, kellele ei tule pähegi mind kuulata või korraks küsidagi, kuidas mul läheb, suhtlema. Ma kuulan hea meelega, aga samas ma tunnen mõnikord end ärakasutatuna. Kas ma olen siis nii tühine, või on see keegi ikkagi nii enesekeskne?

@Jälle roolis. Ei ole hoo ega hoobi vahet. Aga kokkuvõtteks oli see külaskäik väga armas. Leidsin endale ka jutukaaslase ning tõdesin, et selle hõimlasega meil mõttemaailm ühtis ning jutud klappisid.

@Olin mõrva tunnistajaks. Öeldakse, et magavale kassile hiir suhu ei jookse, võib olla tõesti, kuid magavale kassile võib lind küll suhu joosta. Nimelt meie kiisu magas suvemajas õiglase und, kui lind majja lendas. See vaene väike kärbsenäpp rapsis katuse all, et väljapääsu leida. Paraku ta ei märganud kassi oma pesas ning kiisul piisas vaid käpa väljasirutamisest ning linnuke oligi kassi suus. Mõrv leidis aset otse minu silme all.

@Kutsusin sõbranna kaasa ja läksime rappa plaaniga elus esimest korda rabalaukasse ujuma minna. Rabas oli ilus, nii nagu rabas alati on. Käisime vaatetornis ja valisime ujumiskoha välja. Kaks jänest võitlesid oma hirmudega. Kardame mõlemad sügavat vett ning see vettemineku protseduur oli ooper omaette. Adusime, et ohu korral ei ole me kumbki üksteise päästja. Istusin seal purde peal natuke aega, võitlesin iseendaga ja kogusin julgust. Ühel hetkel ma siis vette plärtsatasin, sest see vette minek sealt sillalt  oli just see, mis mind kõige rohkem hirmutas. Igatahes see plärtsatus viis mind vee alla korraks ja sain aru, et ma ikka kardan. Sibasin end ringi ja ronisin välja. Ega sõbra ponnistus parem ei olnud. Vesi oli soe ja siidine, kuid ebakindlatele on vaja ikka päästekomandot kaasa, muidu ei mängi välja. Tegelikult on mul kahju, et ma nii kiiresti alla andsin.

@Ootamatult tekkinud vaba päeva kasutasin kodukülla marjule minekuks. Korjasin kirsse ja mustikaid, mõlemaid sain 5 liitrit, paraku neist esimeste korjamiseks kulus 1h ja teisi küürutasin 4h. Olin seljast kange küll. Ei tea, mis nippi need elukutselised marjakorjajad kasutavad.

@Jälle sõit sees, seekord Palmse ja „Minul on vari“. Toomas Uibo meeldib mulle väga, seega see etendus tekitas kohe sellise tunde, et ma tahan seda näha. Ja muidugi mulle meeldis, kõik meeldis: lavastus, laulud, näitlejad. Eks osa sellest varjust käib meil, nõukaajal sündinutelgi kaasas, nagu ka lapsepõlv, aga Toomase lapstähe kuulsus on tõesti tema igavene vari. Kui noor Toomas laulis Põhjamaad, tõusis silmanurka pisar, oli ilus ja harras.

@Eilne intensiivne päev on tänane väsimus. Kuid sellegipoolest korjasin vaarikaid, lehtkapsast ning sügavkülma sai talvevarusid juurde.

28. nädal ja peale ka

27. nädal

 

*Mis esilagu näib kohustusena, see hiljem võib siiski olla tore. Käisin endist töökaaslast sünnipäeva puhul tervitamas. Ei tahtnud nii väga minna, sest ei klappinud ajaga ja külakostiga. Aga lõpuks siiski näpistasin tunnikese hommikust, korjasin suure kimbu karikakraid, kommikarp oli eelnevalt olemas ja tegelikult oli hea rahulik teda seal kuulatada.

*Andsin ussile teed, roomas teine rahulikult üle tee. Oli vist nastik ja ka see uss on vastik. Kuid mul pole südant isegi selle jaoks, et autoga talle otsa sõita. Las elab rõõmsalt oma ussi elu edasi.

*Käisin ujumas. Läksin väikese skepisega, sest ma ei tea, kui puhas see vesi on. Silmaga hinnata ei oska ja kirg vee ja ujumise vastu on suur. Tulid veel üks härra ja noormees. Mees tegi juttu vee puhtuse kohta. Tunnistasin, et pole kindel. Tema teada olla puhas, naabrinaine olevat öelnud. Kui nii siis nii. Teadjamad on rääkinud J

*Võtsime sõbrannaga ette väikese ringsõidu mööda armast kodumaad. See „väike“ oli ca 700 km. Hea oli olla spontaanne: peatuda seal, kus tuju tuli, sisse põigata sinna, mis huvitav tundus, sulpsata järve, kui keha jahutust nõudis, ronida vaatetorne mööda, uudistada aedu ja kohanimesid. Meil oli lihtsalt tore. Imeline see Setomaa.

*Tahaksin ka endale või õigemini oma koju siili, pääsukesi ja järve. Millegipärast ei tee pääsukesed meile pesa ja siilipoisid ka ei tule. Järv on, aga see on kehvakene. Täna tegin ikkagi otsuse, et kuna ma selle vee puhtuses kindel ei ole, siis parem ei uju. Isegi kellegi naabrinaise teadmised mind ei veena.

*Käisin oma 90 aastat tädikest hooldekodus vaatamas. Talv ja kevad läksid nagu läksid ning ma ei ole teda tõesti pool aastat silmast silma näinud. Jõulust jaani oli aeg tema kallal tööd teinud veidi küll, dementsuski oli süvenenud. „Kus sa nüüd elad… kas sul tööd on… mitu last sul on… kas koolilaps ka mõni… kus sa nüüd elad… mitu last sul on…“, need küsimused kordusid iga minuti tagant. Proovisin siis vanemaid asju küsida, aga selleski osas oli olukord kehvemaks läinud. Elu!

*Ma nii põen oma eksimuste pärast. Täna rikkusin liiklust. Rumal olin, mis muud. Ei mõelnud, et otse tulija tuleb enne läbi lasta. Õnneks oli see tulija ettevaatlik. Kohe väga paha maik jäi man.

*Koduloomad on meil maja tegelikud peremehed. Täna kass põõnas põrandal ajal, mil mina põrandaid pesin. Nühkisin siis kiisu ümbert ära, mitte ei raatsinud teda eest ära lükata J

*Mees helistas ja teatas, et läheb reedel koosolekule. Küsisin, et kas liitusid EKRE või mõne muu erakonnaga. Ega ei, tema koosolek ja erakond on jõgi ja teised temasugused kalahullud :D

26 nädal

 

*Vahepeal on mitu päikest loojunud ja tõusnud samuti. Ei ole millegipärast jõudnud nädalatega sammu pidada. Õigemini samm on nii hoogne, et ei märka märkmikkugi kirjutamiseks võtta. Soojad suveõhtud, hullutav jasmiini ja pojengide aeg, on siis aega ja tahtmist üldse mõelda, mis oli ja mis on. J

*Nii et lõpuks ometi on meil suur suvi. Meeldib väga ja püüan keelt hoida hammaste taga ütlemaks: nii palav. Muidugi ei kannata ma keskpäeva kuumas päikeses olla, aga hommikust ja õhtust võtan viimast. Käin igal õhtul ujumas, hommikuti rohin ja päeval olen tööl. Ja kõik kuidagi toimib. Energiat on, rõõmu, indu ja lusti ka. No mida veel hing ihkaks. Muidugi ihkab hing mõnikord, et keegi teine käituks teisiti või tuul puhuks teisest ilmakaarest. Aga ega seda mida muuta ei saa, muuta ei saagi, see lihtsalt on nii.

*Kuulasin jaanide ajal palju arvamisi Kaja Kallase, Kelly Sildaru, Eda Kanni teemadel. Ma ei tea, kas nad luksusid ka. Ilmselgelt peaksid nad seda iga päev tegema, sest alati keegi midagi kuulsustest arvab. Ainult aru ma ei saa, miks peab ennast herilaseks muutma sellistel nii oma enese eluvälistel teemadel nagu näiteks Eda Kanni rasedus või Sildarude peretragöödia. See herilane sumiseb mu ümber ja aeg ajalt suskab ka, pihta pole ma saanud, sest olen oma ajus selle lihtsalt tõrjunud ja püüan ebakohti mitte hinge võtta.

*Aga eks ma ikka võtan ka, sest tajun enda suhtes vastuseisu. Ilmselt oli see kogu aeg olemas, aga noorem ämm suutis seda vaka all hoida. Vanuse kasvades ei suuda ta neid pidureid nii pinges hoida ja aeg ajalt mingid ebakohad pudenevad välja. Loodan, et täna ma rehabiliteerisin end veidi tema silmis. Käisime kalmistul, külas ja kodupaigas. See rehabiliteerimine on öeldud n.ö liialdusena, sest inimene ei pea meeldima vägisi kellelegi ja mina ei taha ka seda üleüldse teha. Aidata ja toetada tahan teda ikkagi, sest keda siis veel?

*Vaatasin terve hooaja Pulssi ära. Ma nii loodan, et Sonja ja Jesse leiavad teineteist. Ja ma nii loodan, et seda seriaali toodetakse veel ja veel. See on nii elu, ei mingit mängu ega poosetamist. Mõnikord tahaks pugeda kellegi teise elu sisse ja siis selle teise elu sees oodata ja loota. Mis need seriaalid ikka muud on?!

*Küsisin, kas heeringas hapukoore ja rohelise sibulaga sobib õhtusöögiks. Ei pidavat sobima. Mina kõigesööja sööks küll. Eks siis tuleb sibulat hankima minna.

24 nädal

 *Päevad on nii intensiivsed, et isegi elevust ei jõua tunda. Täna oli sportlik päev, esimest korda elus lennutasin ketast, olles ise selline mähh-tundetu-lendabkuidaslendab. Mingi viiruse märk vist, sest õhtul jooksis nina nagu vaevakasel.

*Vaatamata tilkuvale ninale olin töine, sättisin end sinna, kus kontakte vähe. Ei tea ju neid tõbesid.

*Koolikokkutulekul oli tunne nagu oleksin ajasillale astunud. Ühel pool mälestused ja teisel pool vananevad meie. Tüdrukutest mõni oli kaugelt vaadates tibi, aga lähivaatlus reetis. Mõni oli üldse pealevaatamisel tundmatu. Millegipärast olid nooremad kooliõed-vennad mälus tatikatena ja nüüd vaatad, et nemadki kortsus.😃😃😃

*Üritasin natuke rohida, natuke kududa, natuke lugeda. Kõike tegingi natuke, ainuke põhjalik tegevus oli telefoni vestlus eaka tädiga. Tema kategoriseerub minu lemmik telefonisuhtleja tiitli alla. Lihtsalt on tore ca 90 aastase terase inimesega maast ja ilmast arutada.

*Väsimus annab tänagi tunda. Kui üks öö on poolikult magatud, siis tuleb aega anda taastumiseks. 

*Kodus palju tööd teeb pisut närviliseks, tahaks rohkem nautimise aega. Raske on nautida rohtus peenraid, tolmuseid põrandaid, niitmata muru. Seega rohin, pühin, niidan ja ei passi niisama. Teatud mõttes on ka rohimine nautimine, sest töötulemus on nähtav. Aga sellist maaeluidülli nagu vaatab vastu klantspiltidelt ma endale luua ei oska. Tahaks, vist.

*Kütuse kokkuhoiu mõttes ei hakanud enne trenni koju minema. Olen alati olnud suur planeerija , läbi mõtleja, aga nüüd peab vist sellega veelgi süvenenumalt tegelema. Töö ja trenni vahel käisin kalmistul eelkäijate hauda korrastamas. Mina ei ole käitumisjuhiseid oma lastele minu lahkumise korral andnud. Kuid minu laps ütles, et tema küll oli oma kaasale kõnelenud oma soovidest. Ta küsis ka minult. Vastasin, et matke mind või põrandaliistude taha, mis mul sellest enam. Kas just nii, aga ei ole mõelnud. Peaks vist. Või kui vanalt oleks õige aeg mõelda? Hirmutav veidi. 

Nädalaid 23

 

*Kannatage taas ära mu ümin – nii ütlesin ühele ja teisele. Vaatasin igal võimalusel kontserdil filmitut ja olen jätkuvalt lummuses. Saan aru, et igaüks ei saa aru sellest lummusest, kuid sellegipoolest rääkisin ühele lähedasele vanainimesele oma elamusest. Ta küsis, et kas hüppasite ka lavaees nagu telekast näitab, näpud püsti ja nii… Ütlesin, et muidugi. Vastuseks sain põlastuse. Ei lasknud seda endale seekord ligi, ja pealegi oli seda lihtsam teha, kui meeltes on muusika „Next to me“…

*Kavatsesin õhtul oma energia põllule rakendada, aga vihma tuli nii palju, et vajusin jalgupidi sopa sisse ja sinna paika mu kavatsused jäidki.

*Ootasime külalisi ja enne seda on teadagi mis J Muudkui korista ja keeda ja küpseta, tahaks ju näidata ikkagi oma virgemat mina. Ei ole veel igal seitsmel juhul läinud poest ostmise teed. Õhtu oli tore, sellised üks-ühele ja kaks-kahele vestlused mulle meeldivad. Tänulik taas!

*Viimased istutamised, vist. Õhtul oli vaja vanim llaps laagrist koju sõidutada. Esimest korda sõitsin neil teedel. Päris huvitav maastik oli pärast Järvakandi alevikku. Llaps oli puruväsinud ja mossis. Ja mina ei osanud seda mossi kuidagi parandada. Aga väsimus mõjub ju kõigile halvasti, seega lasime tal olla.

*Harju keskmine päev. Rõõmustas päike, soe ja hea raamat ja uued taimed. Olen nõrk. Käisin surnuaeda lilli ostmas ja muidugi oli koju tulles kaasas ka viis lille koduaeda. Kurvastas aga tuttava inimese pidev ving laste teemal. Miks sa töötad seal, kui nad nii halvad ja häirivad on? Minu arvates õigustatud küsimus. Aga ega ma talle seda öelda ei saa, sest pahandust pole ilma juurde vaja. Otse ütlemine tooks pahanduse majja, ja mis ütleja minagi olen.

*Head uudised on muusika hingele. On põhjust rõõmu tunda teiste inimeste õnne pärast. Lihtsalt rõõmustasin ja viisin selle täheks koeragi jalutama. Pole jälle kaua meie traditsioonilist rada mööda käinud. Loodus on nüüd sujuvalt end täis kasvatanud, roheline on omandanud oma sügavama tooni ning kõik oli tüüne ja rahulik. Korjasin kuusevõrseid kaasa kavatsusega need lapsele viia. Vitamiinid.

*Õhtul ütles äpp: 13,1 km ja 19621 sammu. Käisime Kakumäe kandis jalutamas. Ilusad aiad, rododendronite õitemeri, linnud laulsid kõrvulukustavalt, rahulik, kaunis ja kindlasti edukama Eesti kants. Meil neljal naisel oli tore, noorim magas kärus õndsat und ja mina sain käru lükata. No happy, mis muud!

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

22. nädal

 

*Tööelu viib aegajalt kodust kaugemale koolituma, suhtlema. Ma ei teagi, kummal osal suurem osakaal on. Täna näis, et viimasel, sest nii südamest naerda pole ammu saanud. Mis meid naerma ajas, oli suisa jabur, aga oli väga lõõgastav suust välja ajada n.ö sooja vahtu, keerata kõigele vint peale ja siis lõkerdada pisarateni.

*Õhtuks olin läbi nagu läti raha ja peale telefoni skrollimise midagi ei teinudki. Meie kiisu valib mind viimasel ajal üha sagedamini pesaks. Täna olin pesa rõõmuga J

*Koer hakkas haukuma ja mõne aja pärast märkasin väravavahel ühte meest, kanistrid käes. Tõttasin vaatama, selgus, et härra on välismaalane ja tal auto radikas tühjaks jooksnud. Mees jäi koeraga kõnelema, mina läksin nirkusid täitma. Paraku minu veel ka võluväge polnud ja auto keeldus sõitmast. Minus aga tärkas väike mure. Ühest küljest tahad aidata, aga teisalt on pelg ka võõra ees, kui sa elad üksildases paigas: äkki tahab öömaja, äkki on katkine auto ainult kattevari vms. Kiitsin koera kena valvamise eest, sest päris hoovi härra ei julgenud tulla. Mõne tunni pärast saabus veel üks auto ja mees võeti kaasa. Minu vaatevälja jäi vaid katkine auto. Julgesin siis koera ka oma tööpostilt tuppa kutsuda.

*Hea peremees ei jäta koera ka sellise ilmaga õue, mina olin sunnitud. Vihma kallas usinasti terve päeva. Aga oli taas tore päev, sest spontaanselt sain juuksurisse mindud (ammu ootas mu peake seda), õnneloosis vedas ja õhtul tegime sõbrannaga ühe vihmase, kuid sportliku ringi. Kodus seadsin end tugitooli ning helistasin, lugesin, kirjutasin.

*Viisin taarat. Ma ei tea, kes seda toodab meil kodus. Mina mitte. Aga nii vist ütleks mulle kõik pereliikmed. Igatahes pudelite toojaid on rohkem kui äraviijaid.  Ühe naisega koos järjekorras olles tekkis meil midagi vestluselaadset. Mina nii suusoojaks ütlesin, et joojaid on, aga taarat ei taha keegi ära viia. Tema millegipärast tundis piinlikkust oma õllelembuse pärast: „Tunnistan ausalt, mina armastan õlut juua“. No jah, see „jooja“ kõlab natuke alkohoolik või nii, kuigi et ma nii ei mõelnud üldse, pole ju minu mure, kes mida joob, mida taaraautomaati viib. Vingerdasin jutu kuidagi ilusamaks, igatahes trehvasime korvipidi ka poes ja naeratasime üksteisele.

*Armastage ennast, armastage maailma, elu on alati elamist väärt - need olid Dan Raynoldsi sõnad. Mina kiitsin oma kambajõmme ja kaasat taevani, et minu unistus, Imagine Dragons sai teoks. Ma ei ole suurkontserdil kunagi käinud ja ei osanud midagi oodata. Arvan, et sain sealt kindlasti rohkem, kui unistadagi oskasin. Minu iga rakk ihus sai  läbi raputatud; hääl kähedaks karjutud vaatamata sellele, et sõnu ma enamasti ei tea; jalad kangeks tammutud; selg haigeks seistud; üleni vihmast kastetud saadud ning hing õnnelikuks tehtud. Lavashou oli võimas, laulja sümpaatne, valitud lood rokist ballaadini, mida toetasid eriefektid, jutustada oli lugu. Ja mina olin lummatud ning minu fännlus tõusis kõrgeimale levelile.