... pärast ma need linikukesed-lauakatted tegin. Vajadust taas otseselt ei olnudki, sest täiesti kobedad lauakatted olid juba olemas. Aga väike vaheldus võib ju ka pilgul olla, kui selle laua ääres saab nagunii vähemalt kaks korda päevas istuda. Söömine on ainus tegevus mis toidab, öeldakse. Mina lisaksin omalt poolt, et mis täidab, sest pilku ehk siis meeli toidab ka kenasti kaetud lauake. Tegelikult ei ole ma kunagi olnud usin laua katja. Minu ema oli küll, tema pani alati kartulid kaussi ja liha vaagnale, taldrikud ja noad-kahvlid, nii nagu peab. Ja seda kõike lihtsalt, ilma liigse peenutsemiseta. Aga ta tegi seda IGA PÄEV. Mina (ka omast arust virk inimene) ei ole seda kunagi sellisel kujul teinud, kui, siis vaid pidupäevadeks. Mina olen õpetanud oma pere potisttõstjateks :D
Sellepärast need lauakatted siis, et nagu lepituseks või nii... :D Et vähemalt lauake, millele oma taldrik asetada oleks ilus.
P.s Need tänapäeva materjalid on ka paraku sellised, et ära midagi peale pane, kulub kiiresti ära. Kapitalistlik maailm, mis hoiab rahakoti pidevas liikumises. Seega loodan, et laua kaitsmiseks kulumise eest on ka seekordsed heegeldused kindlaks abimeheks.
Ühe põhjenduse sellistele katetele leian veel - ka lauda ei ole vaja pärast igat söögikorda pühkida, lihtsalt raputad linikukese üle ja laud koristatud. Üks asi saab ikka mitmel põhjusel hea olla :D
Hea, kui on kapist veel heegelniite-lõngu võtta, siis ei ole vaja pikka planeerimist, kui miskit käsitöist mõttesse tuleb.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar