Jõulupidu ja üksinda kodus

Vähemalt üks jõulupidu on peetud ja alustuseks oli see päris hea. Bänd, ööbimine, lustakas seltskond – kõik oli olemas. Keegi kurtiski, et pole ammu, isegi aastaid peol käinud. Ega jah, enam pidusid nii väga ei otsi. Mitte sellepärast, et ma arvaksin, et teises nooruses pidutsemiseaeg peaks otsa saama, ei seda mitte. Selle ilmekaks näiteks oli peoseltskond.  Kui jälgisin lustivaid inimesi, siis mõnes mõttes olid neilt teatud sellised pidurid maas, mis ilmselgelt noorusajal peal on: kompleksid, eelarvamused jms.

Tantsuks mängis bänd nii mõnusaid retroroki lugusid, nii et laulsime ja tantsisime vaheldumisi ja korraga ka. Ööbimine oli korraldatatud väga hubases ja huvitava ajalooga majas. Ainukene mure oli  teise ja kolmanda päeva väsimuse mure, sest üks sort inimesi, kelle hulka kuulun ka mina, ei maga ju võõra koha peal. Kui ikka ühel ööl magamine vahele jääb, siis on kaks kudemise päeva kindlustatud.  

Koju sõitmine ei kuulunud just ka meelakkumise kilda. Torm oli täies hoos ja põhimõtteliselt kas uju või sõida või sõua kodupoole. Külgtuul pani auto teepeal nagu ujuma, teerööpasse kogunud vesi tekitas külglibisemist ja puudeladvad kõikusid ka ohtlikult. No kodus oleme, elus ja terved.

Kodus oli aga teine pidu, hiirtel ikka, kui kassid läinud. Selle tarvis osteti coca koolat, suur pudel näkku. Ma küll küsisin, et kumb kummale kiirabi kutsub, kui selle kõik endale sisse kallutate, kuid selle peale naerdi ja mis siis minulgi rohkem rääkida oli.

Tagasi tulles olid muidugi poisid alles, üks pudel cocatki alles ja kodu ka tormist räsimata ning täiesti alles. Isegi õudne oli veidi olnud, sest üks kalender oli seinal elama hakanud ja ise alla kukkunud, seega õudusfilm jäeti igaks juhuks vaatamata. „Üksinda kodus“ stsenaariumid on igal lapsel pähe õpitud ning mine tea, jõuluaeg on käes ja üksinda kodus olles võib äkki „Üksinda kodus“ ka reaalsuseks muutuda. Parem ikka karta :D