Natuke rõõmu ja natuke sappi

Tormituuled puhuvad kord ägedamalt siis vaiksemalt. Õnneks teavad need taevased tuuled, et meie tahtsime näosaadet vaadata ja voolu pikalt ära ei viinud, hetkeks küll oli pimedus, ja seda just toredal hetkel, kui saatejuht ütles millegi peale „nägemist“. Jõudsin juba hädaldadagi.

Kahjuks on mõnus saade taas otsas. Kui enamasti ei ole teler minu päevades see kõige-kõige, siis näosaadet ma küll kunagi vahele ei jätnud. See oli saade, mis andis  positiivset jutuainet, tõi naeratuse näole ja tundsin kohe iga oma keharakuga rõõmu ja rahu. Ka võitja üle oli hea meel, kuigi  ma oleksin kõigi osaliste võiduga nõus olnud, olid ju  kõik ägedad, eriti Farinelli ja Maria Callas ja Peeter Tooma ja Kalmer Tennosaar ja Sõnajalad ja ... Igatahes kõik need näosaate pühapäevad on minu naerukortse süvendanud ja rõõmupisaraid vähendanud. Kuidas jätta naermata sellise Elina Borni peale :D Ei saa ju!!!  Mille peale nüüd järgmised pühapäevad muiata?

Muidugi ei ole rõõm maailmast otsa saanud. Kuigi mõnikord tundub, et mõne inimese jaoks on siiski. Kui pilk võiks tappa, siis mind täna enam olemas ei oleks. On üks inimliik, kes ärkabki paha tujuga ja jagab seda enda sisse kogunud mürki teistele ka. Kusjuures tema saab mürgituse väga väikestest asjadest, isegi pime ilm võib teha tuju nii pahaks, et seda tuleb ka teistele näidata. Mõnikord mõtlen küll, et kas saab üldse meeldivat töökeskkonda ollagi, kui selline inimene on kollektiivis. Tahestahtmata sõltub tujuka tujudest ka teiste inimeste päev. Mürgitatud saab ju kogu õhustik.  On ilmselge, et igal inimesel on olemas mured, mõnikord halb päev, 0-seis, apaatsus, kuid kas me siis näitame seda kõike alati välja. Tavaliselt ju ei näita. Või peaks? Vaimse tervise nimel, sapist vabanemise nimel!?

Pigem vaatan näosaate sarnaseid saateid ja naeran oma sapi välja (kui mul seda üldse olemas on).