Seda tegid hiired

Mõni hommik algab üsna elevusttekitavalt või mis üsna, olin ikka päris närvis esialgu, hiljem muidugi tundsin end lausa lõbustatult ja natuke ärevil ka. 

Nimelt, sõitsin varahommikul linna, veidi enne sihtpunkti jõudmist kooles auto ära. Tegi jõnks-jõnks, armatuuris oli süttinud mootorituli ja vilkuvad teated näitasid system foult, warring! ja viimase ristmiku alt enam edasi ei läinud. Minul muidugi oli suurim paanika kohal – tipptund, liiklus suur, tee ülilibe ja takistan seal liiklust. Aga egas midagi, informeerisin meest, helistasin autoabisse ja proovisin veel käivitada. Kusjuures mõistus jõudis juba kõik käigud ja tegemised üle käia, mis mul ilma autota käimata jääksid. Igatahes peale mõningaid katsetusi auto käivitus ja kõik veateated olid otsekui võlu väel kadunud. Tühistasin siis kõik appi-kutsungid ja mõtlesin, et kuna autoteenindus on samas lähedal, siis lähen ja räägin seal igaks juhuks selle jama ära. Oli veel varajane hommikutund ja teenindus polnud veel avatud. Seega ootasin autos, kuid mind nähes tuli välja tore mees, tundis huvi, et miks ma seal ootan. Seletasin siis oma mure ära. Esialgu ta arvas, et äkki läksin paigalt 3.käiguga. Ajasin küll vastu, et omast arust mitte, aga mõttes tekkis selle peale väike kahtlus küll. Lahke mees kutsus tuppa, pani teleri ka käima ja palus oodata. 

Vaatasin seal siis telerist, niikaua kui elektrik tuleb, Maahaiglat. Seal näitas juhtumisi kahte vanaldast naist, üks ema, teine tütar, kellest tütart olevat vägistatud ja tulid arstilikule läbivaatusele. Mingi aja pärast selgus, et seda siiski keegi teinud ei ole, vananev tütar oli hoopis neitsi. Ema kartus ei olnud põhjendatud. Seal teeninduses istudes tundsin end küll üsna nende naiste kui aluseta kaebajate moodi, sest mine tea, susserdasin ehk midagi ise. Õnneks selgus siiski, et ei susserdanud ma midagi, seda tegid hoopis hiired. Öö varjus olid tassinud kapoti alla igasugust jama. Vaat selline lugu. Nüüd liimin hiiri, üks on juba ära liimunud.