Neli satsi sõpru

Elu on nii läinud, et sõpru tekib aegade jooksul, erinevates eluetappides juurde, samas osad jäävad ka ära – aeg ja kaugused teevad oma töö, või ei ole sidemed olnud nii tugevad. Samas need õiged on ikka aegade algusest olemas. Vahepeal oli küll vaid teadmine nende olemasolust, kuid õige sõprus püsib elusana ka siis, kui kokku saada ei ole võimalik ja kaugused on ületamatud. Samas on oluline sõprust soojendada koos käimistega ja kokku saamistega.

Minu jaoks on sõbrakuu olnud küll väga sõprade rohke ja sõbralik kuu siiani. Kõike on olnud, alates teatrist, lõpetades külaskäiguga.

Tänu ühele sõbrale sattusin näiteks teatrisse. Muidu käin tegelikult teatris harva, mitte et mulle ei meeldiks, seda mitte. Lihtsalt on raske end pimeduses kohale vedada – see on üks põhjus. Teinekord ei ole kaaslast – see on teine põhjus. Kodus on talvel hea olla – see võiks ka põhjusena arvesse tulla. Nüüd vedas mind sõbranna välja ja põhjust keeldumiseks ei leidnud(olnud). Vaatasime „Meie aja kangelasi“.  Meeldis, ikka meeldis üldjoontes. Kuigi see piiride puudumine eri ajastute vahel jäi natuke segaseks. Aga näitlejad olid võrratud, lavakujundus meisterlik, lavastus originaalne. Teen alati selle vea, et eeltööd enne midagi vaatama asumist ei tee. Seekord ei teadnud etenduse nimegi, õigemini ei jätnud endale meelde. Tuleb vist ka Meie aja kangelane läbi lugeda. Ei mäletagi, kas hiilisin sellest kooliajal mööda või mitte.

Siis tänu teistele sõbrannadele käisime spaas, Haapsalu Fra Mares. Ka spaas külastamine ei kuulu minu igakuiste ega isegi mitte iga-aastaste tegevuste rubriiki. Eks sellepärast oli minekuelevus  veidi keskmisest suurem. Jällenägemisrõõm oli meeli erutav ning kõik need saunad (lemmik soolasaun) ja basseinid olid ka mõnusad. Lebotada lebolas, kuulata rahulikku muusikat oleks võinud  kauemgi. Järgmisel päeval tegime udusele Haapsalule ka tiiru peale. Eks nii on, et talvel on see linn üsna vaikne, aga tundub, et Müüriääre kohvik elab ka talvel mõnusalt, sest koogid olid seal head ja rahvast liikus ka usinalt.

Tänu kolmanda sõbranna küllakutsele saime kokku tema juures. Tema juurde on alati tore minna, sest sellist külalislahkust ei oska ma ise üles näidata. Ilma Aromi Mokkata jätkus juttu kauemaks. Isegi nii kauaks, et koju sõitsin juba öövarjus. Suud said kõik puhtaks räägitud, s.t kellel oligi midagi häirivat hingel, siis need on vähemalt korraks vabaks lastud.

Kuna kuu ei ole veel otsas, siis on ka neljas sats sõpru, keda peaks ise organiseerima kusagile. Nii sõpruse märgiks ja - soojendamiseks. Mõtted on juba liikvel ja on lootust, et teod ikka järgnevad ka :D