Kunagi ei tea, mis milleks

Igapäevaselt juhtub igasugu asju. Võib ju öelda, et juhtuda saavad vaid need asjad, mida sa juhtuda lased, aga minuga ei ole see millegipärast nii ja osaks saavad ka täiesti plaanimata äpardused. Ega äpardusi tegelikult teadlikult ei planeeritagi, kuigi tagant järgi tundub, nagu oleksin seda teinud;) Viimane äpardus jättis mind ühelt ammu kavandatud sõidult maha.  Kogu kurbuse juhtunu üle maandasin lilli istutades, raamatut lugedes ja võililleküpsiseid küpsetades.

Lillede jagu hakkab vist nüüd lõpuks täis saama. Mulle näib, et sel kevadel ei olegi ma midagi muud teinud, kui ainult istutanud. Nüüd on kastmise kord. Raamat, mida lugesin, oli tõeliselt hea. Viimasel ajal on mulle ette sattunud just sellised raamatud, mille puhul mõtlen, et midagi nii head ei ole ma ammu lugenud. Selline oli Ilmar Taska Pobeda ja Karen Fowleri Me oleme kõik täiesti endast väljas ja Jan Guillou Kurjus.

Nii et kui ma tagant järgi mõtlen, kumb variantidest, minek või kodus olek, oli parem, siis suure hulga tehtud tööde üle on mul ka hea meel ning lugemiseelamus oli ka seda väärt. Ja võib olla jäi sellest minekuta jäämisest midagi halba sündimata – vähemalt olen end häälestanud niipidi mõtlemisele - kunagi ei tea, mis milleks hea on.