Tänutundega

Aeg läheb kiiresti. Juba kuuendat aastat saan emadepäeval vaid kalmistule sõita, küünla süüdata ja talle mõelda. Keegi hiljaaegu ütles, et tal on ema nii vana juba, et tuleb hakata harjutama end tema lahkumise mõttega. Minu arvates selline mõte ei saa kunagi valmis. Isegi siis, kui sa tead, et ta on haige ja tervenemist ei tule. Selleks hetkeks ei ole me kunagi valimis. Mina ei olnud. Ikka oleks tahtnud, et teda oleks veel, veel ja veel.

Emalt õppisin ma olema ise ema ja täna ma tahan olla tema moodi vanaema, kelle juurde tahtsid kõik tema lapselapsed rõõmuga minna. Ma ei mäleta kordagi, et oleksin tüdrukuid sundinud vanaema juurde. Sinna mindi ikka rõõmuga.

Täna ma tean, et ta hoiab ja kaitseb meid pilvepiirilt. Ma tunnen ja tean seda. Tema hool ja armastus on surmast tugevamad.