Uusi (vanu) asju proovimas

Vii laps kodust välja, võta üks tema sõber kaasa, siis näed oma last hoopis teise kandi pealt ja üllatud ikka positiivselt. Meie käisime Uue Kunsti muuseumis animatsiooni töötoas. Eks see minek oli paraja vinguga pooleks, sest puhkepäev, telefoni-, arvutiaeg saavad võib-olla raisatud, võib-olla ei olegi tore, võib-olla …  Kuid minu kindlameelsus oli kõigutamatu. Nii et kokkuvõttes oli minul tore kõrvalt vaadata ja poistel oli ka parasjagu põnev ning lõbus. Huvitav oli jälgida, kuidas mõtted vaikselt tööle hakkasid, kuidas omavahel ideid arutati, rolle jaotati: vaja ju tegelased valida, mingi süžee välja mõelda, tegelased liikuma panna. Pärast pisukest mõtlemist said tegelased valitud ja varsti oligi jupike tajutava looga filmi valmis. Need digimaailma sündinud lapsed võtavad kõike lennult, mina oleksin neid kaustu ja asju otsinud ikka kordi kauem. Ma ei tea, kas sellest korra kompimisest nüüd suuremat huvi välja kasvab, kuid erinevaid asju tuleb ikka vaadata ja proovida.

Meie ürituse lõpetamiseks sobis päris hästi pitsa ja kus siis ikka mujal, kui Steffanis. Selles mõttes ei mingit uue proovimist. Aga ühte päeva ei saa ju nii palju uusi asju ka planeerida. Pitsa on klassika, ja tegelikult rahvamassist, kes kõik lauda ootasid, võib järeldada, et pitsat armastavad ka lapsed, noorepoolsed, keskealised, vanemaealised, mehed ja naised. Maitses hea meilegi.