Lumikellukesed ja mälukene

Lumikellukesed on minu lemmiklilled, ja seda juba kaugest lapsepõlvest saati. Praegu nad juba õitsevad ka meie õuel ja hea meelega vaataks-imetleks neid kohe iga päev, aga….minu väikesed jalakesed kipuvad veel mudasse kinni jääma. Eile siiski venitasin end läbi sopa ja uurisin veidi, mis meil siis veel kasvada võiks. Nupsukesed juba tärkavad. Naljakas on see, et talv on mälust kustutanud kogu möödunud suvise lillemajanduse. Enam ei mäleta, kuhu ma midagi istutasin. Mäletan küll, et sain kellegi käest ühed lilled ja siis veel kellegi käest teised lilled, aga kuhu ma nad panin?  Eks siis tuleb oodata ja vaadata, kuniks lilled endast ise teada annavad. Olen vist selles eas juba, kui paremini töötab kaugmälu. Ja plaan, plaan peab olema, kõik kirja, paberile, arvutisse või kuhu iganes.

Aeg-ajalt kangastuvad siiski ka hiljutised mälupildid. Täna hommikul unelesin voodis, nii teadvel ja uneloleku vahel ning ma äkki teadsin, kes on see naine, keda nägin ühes käsitöötoas. Kusjuures selles käsitöötoas ei paistnud temas üldse mitte midagi tuttavlikku, täiesti võõras, esimest korda nähtud inimene. Hommikusest mälupildist kaevus aga välja, et tema on minu hea tuttava tuttav ;)  Nii et ajus on ikka kõik olemas, aga millegipärast ei tule vajalik (või mitteniivägavajalik) sealt enam alati välja. Või on siis sinna kõvakettale salvestunud seiku ja kogemusi nii palju, et kõigega ei jõua (pole vaja) lihtsalt tegeleda. Õnneks on lumikellukesed tugevalt talletatud ja on muutumatul kujul (lemmikud) mälus alles ;)