Isaga hoolimises ja häbis

Ta tundis muret, õpetas ja aitas, meisterdas minu heaks, andis nõu ja oli abiks jõuga. Selline oli minu isa. Meil oli turvaline lapsepõlv, ja seda paljuski tänu isale. Sest meie isa ei laamendanud kodus, aitas ema, oskas kõigega piiri pidada ja oli reaalselt kahe jalaga maapeal. Ta oli töömees, eeskujuks paljudele. Ja ma ei teagi, kas keegi talle endale ka seda ütles, aga matuselauast on mulle meelde jäänud naabripoja ütlemine, et ta oli targa nõuga mees. Ja ilmselt ta oli ka, niisama see mees oma sõna ei pillu.

Juba palju aastaid valvab ja hoiab ta meid pilvepiirilt. Eile süütasin küünla ja mõtlen ikka tänutundega kooselatud aastatele.  Mul on hea meel, et minu ema valis mulle isaks just minu isa. Oleks ju imeline, kui kõik lapsed saaksid nii öelda. Aga imesid ei jagu igale poole  ja kahjuks olen ka mina olnud üks nendest, kelle valik osutus pehmelt öeldes ebaõnnestunuks.  Seega sai vanim laps kuulatada isadepäeval oma purjus isa sonimist, nuttu ja hala. Ja minul on valus, valus vale valiku pärast ja sellepärast et selle vale valiku mõjud ei kustu kunagi, need jäävad igavesti kaasa käima meie lastega. Naine võiks ju osata valida endale sellise kaaslase, keda ei pea häbenema.  Raputan ikka veel tuhka endale pähe.