Et oleks nagu fifty-fifty

Kui kerge on kellegi lugulaulu sisse sattuda, tee midagi pisut teisiti ja võidki juba olla. Pildile sattuda on veelgi kergem. Olen isegi teinud pilte, millele on jäänud kõrvalised isikud peale. Ma üldse ei imesta, kui sattusime täiesti tahtmatult ka kellegi loo sisse. Seega panen vastukaaluks kirja oma lugulaulu. Et siis oleks nagu fifty-fifty.  Nimelt on meil kutsu ja see kutsu peab olema oma piirides (selleks, et ta seal püsib, on teda õpetatud ja meetmed on samuti kasutusel). Aga koer on loom ehk elusolevus ja teadupoolest on neil instinktid ning mõnikord katsetavad niisama piire. Peaaegu nagu inimesed noh.😉  Igatahes mingil põhjusel astus ta lubatud piiridest üle ja sattus suurele teele. Õnneks oli olemas ka tähelepanelik inimene, kes sellest meid teavitama tuli. Ütleja sai tänatud ja koer riielda-sakutada. Ütlejale ei jäänud paraku see sakutamine märkamata ja järgnes konkreetne hoiatav lubadus instantside poole pöörduda. Mina seisin nagu kits kahe heinakuhja vahel, süles kloppimist ootamas vaibad: kas minna ütleja poole või koeraga riidleja poole, kas keelata ühte ja õigustada end teise ees. Valisin õigustamise. Kinnitasin, et me ei ole loomapiinajad ja me armastame on looma. Ma ei tea, kas see ütleja uskuma mind jäi, aga niipalju minu selgitus mõjus, et pärast mitmekordset armastuse-kinnitust läks ära.

On ääretult tore, et on inimesed olemas, kes märkavad ja julgevad sekkuda. Kuid on ka teine äärmus: ülereageerijad. Saan aru, et kõrvaltvaatajale hetkepilk võis jätta küll mulje halvast kohtlemisest - koer maanteel, siis saab nahutada – mis muud kui loomavastane vägivald. Alati ei ole asjad nii nagu näib, nad võivad olla paremad, aga ka hullemad. Meil oli see lihtsalt halb ebaõnn, et ta maanteele üldse sattus. Vati sees ei kasvata me siiski ei lapsi ega koeri. Kui on ikka üle lubatud piiri mindud, siis järgneb mingigi reageerimine sellele. Koer mõistab hääletooni ning kohest reageerimist. Ei oleks ju ootama saanud jääda, et võõrad silmad kaugenevad ja siis hakkame nahutama. Koer ei oleks enam mitte muhvigi aru saanud, mille eest. Nii et olen kaks-ühes tunnete meelevallas: tänulik ja solvunud, ning ei saagi aru, kumb osa suurem on. Jälle nagu kits oma heinakuhjadega. Peaks tänulikkus.

Igatahes on see vaene meie lemmik sattunud juba kaks korda tüliõunaks. Ütlen ütleja sõnadega: milles loom süüdi on. Tõesti ei ole, kõik tuleneb alati inimesest. Ka see kuidas me nähtut hindame ja sellele reageerime. Tema vaeseke ei tea sellest midagi, et tema see tüliõun on, mida ta muidugi ei ole. Lihtsalt on nii juhtunud, sattunud. Kui ta ise sellest aru saaks, siis ta kindlasti hoiduks igast jamast, sest temapoolne armastus on ju tingimusteta. Ja ei ole meiegi mingid tülitsejad, jummalast rahumeelsed inimesed, aga vot oma eest ikka solvud ja seisad. For ever.