Lihtsalt

Kõndisin läbi udu tööle, tuul oli vaikne, vaid haned kädistasid kusagil udus. Oli päris mõnus kõndida omas tempos piisava ajavaruga. Loodus on praegu ikka veel super ilusates värvides. Mõnikord pakub päikeseloojang nendele värvidele lisa. Selline oli laupäevaõhtune loojang. On tuline kahju, et ei saanud siis end sättida kusagile mereäärde vaatama suurejoonelise värvidemänguga loojangut. Udu hakkas vaikselt tekkima juba õhtul ning päike kerges uduvines saatis taevakaarele midagi sellist, millest ei oleks tahtnud ilma jääda. Aga vot kohustuste ja igasugu asjatoimetuste vahel olev vaba aeg ei suuda end kuidagi looduse vaatemängudega ühele ajale ajastada. Ei saa ju planeerida randa minekut just sellele loojangu hetkele, kui see on eriti ilus.

Muidu läheb töiselt. Kõik aiakraam on juba mõnda aega hoiule pandud oma õigetesse kohtadesse. Sibulatel oli ka mingi koht olemas, aga eks neid kohti tuleb aeg-ajalt muuta ka. Kasvõi sellepärast et oleks vaheldust ja elul oleks rohkem põnevust või hoopis selleks, et mees saaks siis nuriseda, et jälle oled sa selle asja asupaika muutnud. Heegeldasin uue kotikese sibulatele. Varem olid sibulad kastis, mida sai tõsta kord siia, kord sinna. Nüüd ehk jäävad paigale. 

Õunamahla ei ole ma ammu enam teinud, pole joojaid. Aga kui keegi niisama lahkelt pakub, ega ma siis ei ka ei öelnud. Võtsin vastu ja panin sügavkülma. Sügavkülm kipub aga sügisel üleääre ajama ja nii olin sunnitud sellest mahlast siirupit tegema. Vähemalt värvus purkides on ilus kuldne, harmoneerub hästi sügisega.