Munad võiks sagedamini kanadel käeulatuses olla.

Jaanipäev on läbi ja jõuludeni aega küll. On olnud ilus aeg, tegelikult ka. Ilmad olid rõõmsad, kõik on tärganud ja kasvavad/õitsevad rõõmsasti. Olen käinud ja näinud ning mu kauge laps on jälle käeulatuses. Mis sellest et korraks vaid. Iidolist õde mõjub hästi ka pesapojale, kes oli nõus jooksma minema, peenraid rohima jm nipet näpet veel tegema ilma sundimata.  Seda mõjujõudu oleks meile igapäevaselt tarvis. Ka mulle endale, sest kui keegi on energiline, täis tegutsemistahet, kes ei noruta ja võtab asju huumori ja elujaatusega, siis annab see pauerit juurde hästi. Ta juhtus koju nii õigel ajal, sest hetkel on mulle seda powerit väga vaja. Lisaks saame süüa jänesetoitu ja keegi ei nurise. Täna valmib oblika supp. Eks see ütlemine, mida kaugemal, seda armsam, peab natuke paika küll. Kes on igapäevane, see on nagu iseenesest loomulikult olemas. Mitte et keegi nüüd sellepärast vähem armsam on. Lastega on üldse nii, et mingi hetkeni ju ikkagi kasvatad, selgitad, püüad mõjutada ja peale suruda oma nägemust, arvamust, aga mingil ajahetkel hakkavad nad vastu puksima ja oma ajama ning oma teed rajama. Ja see „oma“ saab tugevamaks ema „omast“ ning siis ongi see aeg, et enam ei sekku, ei selgita, ei mõjuta, vaid lased neil ise otsustada, ise valida ja olla, kuid õlg on alati valmis toetama ja kaitsma. Ja eks pöördub ka seegi, et kui kunagi riietasin mina oma väikseid nukusid, siis nüüd riietavad nemad mõnikord mind. Täna hommikune kostüüm kiideti heaks koos väikeste näpunäidetega. Ise ma poleks selle pealegi tulnud, et jakil alt äärest narmad ära lõigatuna on ta täiesti kantav. Munad võiks sagedamini kanadel käeulatuses olla. Ka siis, kui nad on tiivaalt vabaks lastud.