Festival, kontsert, festival.

Imelik küll, kuid puhkuse aegu käib kell kiiremini, aeg lausa lendab käes. Nii palju on käia ja vaadata ning kahju on end millestki ilma jätta. Valikuid tuleb muidugi teha, sest üritused kattuvad, igale poole ei ole mõistlik tahta, mõnesse kohta ei kutsu süda ja teise rahakott. Nii kattusid näiteks Mihkli laat ja Rõõmsate laste festival. Valisin festivali, sest olin taas vanana rollis ja tahtsin lastele rõõmu valmistada. Igal juhul oli valik äärmiselt õige, sest see melu oli hoogsalt äge, oleks ka ilma lasteta tegelikult tore olnud ja meie lapsed olid igal juhul rõõmsad. Tegelikult seal virilaid lapsi ei kohanudki. Tegevusi oli palju, kõik pakutav kenasti sektsioonidesse jaotatud, õpetlikkuse momnedid ka juures. Näiteks prügi sorteerimine, mõtestatud töötoad, mängud. Meie meisterdasime pille, sõlmisime pilliroogu, ning valmistasime pop-up raamatu.

 Lottemaa oli ka tore. Aja- ja rahakotivaenulik küll, aga sinna on ikkagi nii palju ägedaid hooneid ehitatud, kõik oli kompaktne ja lustimist kui palju.  Lottemaale minekuks tuleb vähemalt pool päeva varuda, sest etendused ja jututoad on, paljusid asju saab käega katsuda ja katsetada. Toredad tegelased jalutavad ringi, on väga sõbralikud. Lottesid oleks võinud muidugi rohkem olla, sest lapsed tahaksid kõik just temaga pilti teha, teda kallistada, kuid üks Lotte lihtsalt ei jaksanud igale poole jõuda. Nii ootasime ka meie päris kaua, et meie lapsuke saaks Lottele kalli teha. Poekesi ja kohvikuid on ka iga nurga peal, aga kuidagi suutsime nii seal ära olla, et sööma läksime hiljem Pärnamäed kohvikusse, kus mekkis kõik kenasti. Muidugi tuli sooja leiva poe poole pealgi ära käia, kust tirisin koju pekileiva ja lihtsa rukkileiva, mis mõlemad viivad keele alla. 

Avatud talude päev viis suurfarmi. Maalapsed käisid maaelulõhnade ja tegelike piimategijatega tutvumas. Kui ma minnes oli skeptiline, et mida sealt ühest suurest farmist ikka vaadata on, siis tegelikult oli väga äge kogu see organiseeritus, natuke mängulisust juurde lisatud toredate siltide ja piltide näol. Omanik tutvustas kogu seda kremplit ja tegelikult oli väga äge päev. 

Mõnikord on aga nii, et mõte toimuvast on eos ilusam, kui asi lõpuks ise. Käisime Victori ja Stigi kontserdil. Millegipärast tundus see kooslus nii kutsuvalt, et tegelikult ka üsna kallid piletid said Ammende villa aeda ostetud. Storm oli muidugi ilus ja Stigi lauludud Good bye to yesterday ka. Aga laulda neid Taukari laule, mida Taukar ilmselt ise tuleb sinna samasse aeda laulma, tundus valena, kuigi Stig on selle loomingu üks loojatest. Minu jaoks oli sellises kontserdis pointi väga vähe. Ka need naljalaadsed vahejutud jäid lahjaks. Ei leidnud neist head kildu.  Asja rikkus veel seegi, et istekohti oli vähe ja kuna ei olnud varem seal käinud, siis ei teadnud ka pleedi vms millele end kasvõi kord toetada, kaasa võtta. Moraal on muidugi see, et uuri ja siis mine. Ja võib olla ei ole ma nii väga kontserdi inimene.

Teler on suvel enamasti nurgas vaid tolmukoguja. Siiski nostalgia pärast vaatasin ma ei tea, mitmendat korda "Kramer Krameri vastu", sest mulle meeldib Dustin Hoffmann ja Meryl Steep ning see lugu on kurb, kuid õpetlik. 

„Pikk tee düünides“ on nõukaajal nähtud, kas üks või mitu korda, et teagi. Midagi oli meeles ja miskit meelest läinud. Muidugi oli meeles see tunne, et oli hea film. Mõne nõukaajal nähtud filmiga on nii, et täna see enam pinget üldse ei paku, kuid see Marta ja Artursi lugu meeldis ka täna ning pani üsna imestama, et kuidas tsensuur sellist filmi nõukaaja inimesele näitas. 

Igatahes, nüüd, mil üks festival ajab teist taga ja üks kontserd jookseb teisega võidu, tuleb vist sellelt rongilt maha hüpata ja jätta see viimane puhkuse saba kodule. Nii see aeg meil veerebki.