Ilma vabandust otsimata

Ahjus küpsevad peamiselt õunakoogid ja hilisõhtul on juba tont põõsas - need on kindlad märgid suve sügisepoole liikumisest. Samas õues on veel soojapoolne ja ümberringi pakutavate kultuuriprogrammide arv on nii suur, et raske on valida, kuhu minna ja kuhu mitte. Selline dilemma oli laupäeval. Valida oli Tätte kontserdi ja augustiunetuse vahel. Tättet ma just ei fänna (aga seda "kõik saavad kalli" oleks küll tahtnud näha), seega otsustasin olla  unetu. Ma ei teagi, kas mere lähedus ja palju rahvast mõjutasid seda, aga isegi öösel oli Pärnus soe. Või tuli see ürituse positiivsest aurast, igatahes väga mõnus oli. Palju rahvast, aga tunglemist ei olnud, kõik kulgesid mööda Supeluse tänavat rahumeelselt. Tore oli näha elusuuruses Eesti kuulsusi rahvaseas kulgemas (minu laps oli õnnelik, oi nägin Ithaka Mariat ja Ženja Fokinit). Valitud esinejad olid läinud täkkesse, Silver Sepp, Curly String - no mida sa hing veel tahad.
Mul on lihtsalt kahju, et kõik varasemad suved olen selle ja paljud teised üritused lihtsalt maha maganud. Isegi järgmise päeva kudenud olemine ei pane mu meelt muutma - ikka tuleb minna kui kusagile minna on.

Hiljuti kurtis üks töökaaslane, et tahaks minna soojamaa reisile, aga ei saa, kuna Eestimaa suvi on ilus, siis ei taha minna ja sügisel ei saa minna ja muid põhjusi tuli ka riburadapidi otsa. Eks me kõik otsime endale mingeid vabandusi, aga need vabandused kipuvad olema sellised vingerdused, et "loll kes vabandust ei leia". Eks ma isegi olen jätnud minemata mõnikord näiteks telesaate pärast või ohkinud mõnel muul põhjusel. Aga viimasel ajal olen hakanud aru saama, et kui teha midagi siis täna ja kui minna kusagile, siis ka täna. Ja seda just sellepärast, et "kõige kallim on inimesele elu, see antakse talle vaid üks kord ja seda peab elama nõnda, et ei oleks piinavalt valus sihitult elatud aastate pärast …”
/Nikolai Ostrovski/

Niisama

Suvine menüü muutub just täpselt
nii, nagu suvi ise areneb. Maasikad on juba unustatud või õigemini ootavad oma
söömise järge sügavkülmikus ja moosipurgis. Veel ei ole õige aeg. Ka punase
sõstra põõsad on nukralt vaid rohelised, sest on oma mammukesed loovutanud
pererahvale ja ei saa salata, et ka linnud on oma osa saanud. Veel saab
haarata mustsõstraid ja viimaseid veel kõlblikke tikreid. Ootamas on juba
peaaegu valmis õunad.


On külluse aeg.  Nii mõnus on hommikuti peenarde vahel
jalutada ja haarata kaasa võileiva peale peterselli, tilli, sibulavart ja
kurki. Kui virgem olen, siis näpistan kaasa ka ohtralt saaki andvalt
suvikõrvitsa taimedelt kollaseid vilju, et neist hommikueine valmistada.  Selleks tuleb pannil viljad kergelt
wok´ida  ning ülevalada riivjuustust,
petersellist, purustatud küüslaugust, õlist 
kokkusegatud kastmega. Maitseb ülihea.


Olen ikka mõelnud, et roose ma kasvatama ei hakka,
sest roosid on kapriised ja minul ei kannatust nende hooldamisega tegeleda. Aga
selline on vist külgetõmbeseadus, et mida sa kõige vähem ootad ja tahad, selle
sa ilmtingimata saad. Mul on juba neli roosiistikut, kõik on kingitud ja suuri
kapriise ei ole veel täheldanud.  Pigem
olen tundnud ikka rõõmu uutest õitest ja roos on ikka tõeline pilgupüüdja.

Laenatult originaalne

Olen kookospähkleid ostnud järjekindlalt mõttega, et neist ehk saab ka midagi teha. Ideid olen otsinud netist ka, aga midagi sellist, mida järgi teha, ei ole leidnud. Katsetasin siis ise, kord nii ja siis panin sinna kuivlilli. Küünlaalusena on kookospähkel vaat et ju plahvatusohtlik ja ikebana nagu ka tüütas ära. Nüüd tuli uus mõte, panna nad ruloo külge rippu. Koore sisse sai puuritud kolm auku ja nüüd nad siis ripuvad. Eks näis, kui kaua ;)

 

Eile juhtusin lugema ka seda käsitöö ideede varguse teemat. Millegipärast on see minu-minu inimesele nii külgepoogitud, et sellest lahti lasta ei osata. Minu arvates neid kahte seelikut nüüd päris identseks pidada ei saa. Tuleb mingi asi moodi ja siis seda vorbitaksegi, mine sa võta kinni, kes just selle algse idee autor oli. Mõnikord näib, et kõik asjad siin maamunal on juba ära olnud ja meie kaasaja inimesed käimegi n.ö simultaanil nende eelmiste (ka sajandite taguste) tegijate juures. Vaatad ühte ja teist, midagi jääb otse meelde, miskit jääb alateadvusse ja kui siis ise tegema hakkad, siis on selles midagi paljude tegijate juurest laenatut. Ise  midagi absoluutselt originaalset on ikka väga raske luua.

Ka mina laenan ideid. Vaatan siit ja sealt ja kui üles ei kirjuta mõtet, siis pärast ei tea isegi viidata, sest olen ära unustanud algse allika. Samas kui tegema hakkan midagi, siis teen küll omamoodi, aga ka pead ei või selle eest anda, et ei ole kedagi kopeerinud.

Igatahes, kui minu ideed peaksid kellelegi inspireerivalt mõjuma ja tekib soov jäljendada, siis tehke seda rahumeeli. Ilmselt tekivad probleemid suurematel tegijatel ja neil, kes soovivad oma originaalse tootega raha teenida.

Kurekari

Need hilissuvised põhupõllud on nii ilusad:  sinepikollased, matsakad põhurullid oma korrapärasuses reas. Kohe ei saanud jätta haaramata fotokat, et üks klõps naabriks olevast põllust teha. Mine tea, milline vili järgmisel hooajal seal kasvab. Ideaalis võiks selleks viljaks olla näiteks arbuus või kasvõi hernes. 

Täna aga sai põld endale musta kuue. Tore oli vaadata, kuidas suur traktor tegi oma kultiveerimise ringe ja kohe olid kohal ka kured, nagu põllutöölised, kes traktori järelt kive korjavad. Neid muudkui tuli ja tuli lennates, kuni lõpuks sai kokku kurekari. Sinna kuhu liikus traktor, sinna ka kured. Küll nemad ka teavad, kuidas kõige kasulikum ja lihtsam on oma kõhtu täita.

Sünnipäevad ja nagu alati

Augustis on minu lähikondsete seas päris mitmel sünnipäevad. Samuti olen augustis teinud algust blogimisega isetegijate seltskonnas, seega ka blogil on sünnipäev. Mõnikord mõtlen, et miks ma seda teen, on ju veider veidi teha midagi valmis ja siis panna teistele vaatamiseks; või minna kusagile, kus ka tuhanded teised on käinud ja siis sellest kirjutada; või tunda hingel midagi, mis tahab nagu välja tulla ja sellest kirjutada. Või siiski ei ole? Mina saan küll teiste blogisid lugedes ja vaadates innustust uutele tegudele. Selleks ei pea ma vaatama isegi mitte tipp-tasemel, filigraanset käsitööd või lugema eksootilistest reisidest ja ekstreemsetest tegudest. Sageli just selline kodune armsalt esitletud töö ja olemine on  muljetavaldav.

Ma tean küll, et minu päevast vast isegi liiga palju kulub teinekord facebooki ja blogidele, aga see aeg on rahulik ja lõõgastav ning miks siis ka mitte. Saad nagu kellegi elust osa, mis siis, et isegi tunne, ei tea, aga mis sellest.

 

Aga sünnipäevasid saab mingil moel alati peetud ja omatehtud tort kuulub ka alati selle juurde. Mõte lapse sünnipäeva heaks töötab juba aegu varem. See tähendab, et kui kusagil näen toreda lastepärase tordi ideed, siis panen selle tallele, et kui see päev on käes, siis kindlasti teen. Aga kui aeg käes, läheb nagu ikka – ummamuudu. Tordi tegemise hetkel kas ei tule idee enam meelde või ei ole hankinud vajalikku materjali või on lihtsalt kiire. Nii ka seekord. Mõttest, teha pojale sünnipäevaks üks lahedalt kaunistatud tort, ei tulnud taas midagi välja. Samas tordi ikkagi tegin, aga seda käepäraste kaunistustega.

Augusti sünnipäevalaste tortidel on vist alati mustad sõstrad, vaarikad ja kingiks toodud lilled on ka kindlasti astrid. Kuna minu vaarikapõõsas iga vaarika otsas istub herilane, siis vaarikad jäid sedakorda ära, selle asendas juhuslikult koju ostetud granaatõun. Ise olen nagu ikka, külaliste ees vabandaja, et seekord ei tulnud hästi välja. Kuid kui äiapapa võrdles minu tehtud torti oma tordimeistrist tädi omaga ja mainis, et minu torti võib juba võrrelda tema tädi tordiga, siis seda võis kiitusena võtta küll.

Kui päevast jääb väheks

Üks ilus unenägu kummitab mind juba mitmendat korda. Mul on kodu, milles olevad osad toad olen ära unustanud. Ja kui siis avastan, et meil on veel tube, siis see üllatus on nii magusalt hea ja  disainer minus hakkas tööle. Mida kõike ma ära ei plaaninud. Üks oli selline köögi moodi ruum ja teine oli ilmatu kõrge laega tuba. Ja ma disainin unes juba mitmendat korda. Need ruumid ja üllatus on iga kord need samad, aga nagu jälle uued.

Ei tea, kas minu kodu on liiga valmis, et ka unes disainima pean?

Kui meid on palju...

...ja mõni neist paljudest tahab mugavalt maas lösutada, siis selleks puhuks sättisin juba ammuunustatud diivanist allesjäänud patjadest ühe põrandapadjaks (uhh, sain vaat et ühe lausega kõik ära öeldud :D).
Tegelikult käib lösutajaid meil harva, tavaliselt sätivad külalised end ikka kombekalt diivanile istuma, ainus kellele enam diivaniruumi ei jagu olen ma ise. Sestap on see padi oluline just mulle endale. Selle padja katteks ohverdasin jupi takusest seelikust ja see osa, mis puudu tuli, sai linasest kangast lõigatud. Heegeldatud linik on vanatädi aegadest ja takused pitsiribad heegeldasin ise juurde. Mõlemale poole otstesse õmblesin puupöörad (kui neid nii võib nimetada), kuigi avatav on ta vaid ühelt poolelt.
Käsitöö indu hetkel on ja ei ole ka. Soe on mulle alati meeldinud, aga seekord vaatan ilmateadet pilguga "kui kaua seda leitsakut veel lubatakse, kas ära juba ei lõppe". Küllap võtab see kuum ka käsitöö isu maha. Aga küll ta tagasi tuleb, nii nagu kuumuski ei kesta igavesti ;)