Seda tegid hiired

Mõni hommik algab üsna elevusttekitavalt või mis üsna, olin ikka päris närvis esialgu, hiljem muidugi tundsin end lausa lõbustatult ja natuke ärevil ka. 

Nimelt, sõitsin varahommikul linna, veidi enne sihtpunkti jõudmist kooles auto ära. Tegi jõnks-jõnks, armatuuris oli süttinud mootorituli ja vilkuvad teated näitasid system foult, warring! ja viimase ristmiku alt enam edasi ei läinud. Minul muidugi oli suurim paanika kohal – tipptund, liiklus suur, tee ülilibe ja takistan seal liiklust. Aga egas midagi, informeerisin meest, helistasin autoabisse ja proovisin veel käivitada. Kusjuures mõistus jõudis juba kõik käigud ja tegemised üle käia, mis mul ilma autota käimata jääksid. Igatahes peale mõningaid katsetusi auto käivitus ja kõik veateated olid otsekui võlu väel kadunud. Tühistasin siis kõik appi-kutsungid ja mõtlesin, et kuna autoteenindus on samas lähedal, siis lähen ja räägin seal igaks juhuks selle jama ära. Oli veel varajane hommikutund ja teenindus polnud veel avatud. Seega ootasin autos, kuid mind nähes tuli välja tore mees, tundis huvi, et miks ma seal ootan. Seletasin siis oma mure ära. Esialgu ta arvas, et äkki läksin paigalt 3.käiguga. Ajasin küll vastu, et omast arust mitte, aga mõttes tekkis selle peale väike kahtlus küll. Lahke mees kutsus tuppa, pani teleri ka käima ja palus oodata. 

Vaatasin seal siis telerist, niikaua kui elektrik tuleb, Maahaiglat. Seal näitas juhtumisi kahte vanaldast naist, üks ema, teine tütar, kellest tütart olevat vägistatud ja tulid arstilikule läbivaatusele. Mingi aja pärast selgus, et seda siiski keegi teinud ei ole, vananev tütar oli hoopis neitsi. Ema kartus ei olnud põhjendatud. Seal teeninduses istudes tundsin end küll üsna nende naiste kui aluseta kaebajate moodi, sest mine tea, susserdasin ehk midagi ise. Õnneks selgus siiski, et ei susserdanud ma midagi, seda tegid hoopis hiired. Öö varjus olid tassinud kapoti alla igasugust jama. Vaat selline lugu. Nüüd liimin hiiri, üks on juba ära liimunud.

Osta-osta, osta vaid

Mõnikord on tunne, et tahaks midagi kirjutada, aga polegi nagu midagi, millest teemat püstitada, kõik on nii tavaline. Teinekord sõidab see teema ise kohale.

Seekord saab teemaks:  osta-osta-osta. Müügiks pakuti raamatut tervislikust toitumisest, retseptid kõik sees ja puha. Olen tavaliselt konkreetne, et kui ikka ei soovi, siis ütlen seda kohe kõne alguses. See proua aga  käis peale, et kuulake ikka ära. Ja siis tuli pikk jutt sellest, miks see raamat niivägahea on. Vahele esitati ka küsimusi, kohe nimeliselt, et Dominica, kas te sööte valget suhkrut? Ega te ometi valget jahu ei tarbi? Põhimõtteliselt oli jutt selline: vaevalt et te ilma selle raamatuta tervislikult toituda oskate. Temal olevat see küll kogu aeg kasutuses, isegi tema mees söövat nende retseptide järgi tehtud toite.  Kui ma vahepeal üritasin teatada, et ma siiski, vaatamata tema kenale jutule, ei soovi seda osta, siis küsiti, et kas armas Dominica, on see raamat teie jaoks liiga kallis. Pole kahtlustki, kallis muidugi, tervelt 28 eurot. Selle peale oli müüjal mõistagi tagant taskust võtta soodustus. Edasist ma enam kuulama ei hakanud. Tänasin ja lõpetasin. Pean tunnistama, et peaaegu oleksin libastunud ja olnud peale telefoni kõne ka ühe raamatu võrra rikkam, see pressing oli nii agressiivne, hääl üsna veenev, nii et usun, et tal õnnestub kindlasti see müügitöö. Igatahes olen rõõmus, et minu kindlameelsus on mulle  endiselt auks. Ma tean, et seda tööd peab ka keegi tegema ja loodan, et mina mitte kunagi ei pea tegema, päris jube on ikka end peale pressida. Kusjuures selle raamatu headuses ei kahtle ma sugugi. Siiski, antud juhul küll arvan, et selline müügitaktika, kus hakatakse sinu isiklikele tunnetele rõhuma on  kuritegelik. 


Täna on ka see päev, kui saab laulda - hõissa ja vastlad, aga see päev päädib vaid laulu ja kuklitega, mis on juba tellitud. Vihmaplädinas laseb meil liugu vaid kutsikas, kes on õppinud jalga tõstma ja  seega päris koeraks saanud.

0 eurot topsi eest

Imetore heegeldamine on see üleheegeldamine, s.t võtad jupi nööri või muud sellist ja heegeldad üle. Mina heegeldasin üle heinapressinööri. Seda on mul natuke aegade tagusest ajast ja on kahju, et ei ole rohkem. Tegelikult oleks tore teada, kust seda tänapäeval osta saaks?

Seekord heegeldasin väikese vaibakese vannituppa vanni ette, kuhu on mugav märgade jalgadega astuda. Ja siis veel väikese topsi, kuhu vannitoas olevad pudelikesed panna. Vannitoa kapp on lihtsalt liiga väike, igasugu kreeme, šampoone, palsameid jm nodi on tekkinud nii palju, et vaja neid kuidagi organiseerida. Leiutasin siis nagisüsteemi, sest uut kappi meil kusagile panna nagunii ei ole. Heinapressinöör on selline veidi läikiv ja kumab lõngavahel kenasti läbi ning kogu pind on mõnusalt reljeefne. Oleks mul seda nööri rohkem, siis teeksin vast isegi terve vaiba selles tehnikas. Igatahes mõte liigub. Lõngaks olid vanad valged harutatud kampsunid. Nii et 0 eurot kulu, pole paha ;)

Mida muuta ei saa, selle üle tuleb vinguda

Talv oli ikka väga lühike, nii lühike, et ei jõudnud isegi talve nõmeduse üle vinguma hakata. Oleks võinud ikka veel kesta. Aga mida muuta ei saa, selle üle pole mõtet hädaldada ka.

Hädaldaksin hoopis eile vaadatud Kahekõnest kuuldu üle. Või mis hädaldus seegi on, lihtsalt ma ei tea, kas ma olen väga loll, aga ma ei saa aru, millise kunsti liik on vägivalla, haiglaslike tegude, pedofiilia levitamine, sellele õhutamine. Ilmselgelt, nagu ütles Tõnu Ots, saab kõik alguse kusagilt ehk siis vaatamisest, kuulamisest ja kui keegi normist kõrvalekaldega loeb mingit räigust kordi ja kordi, siis võib sealt tulla tegusidki.  Seal käis ikka kohati täielik filosoofiline hämamine ja pugemine sõnavabaduse taha. Sõnal on sõna jõud, sõna võib tappagi ja iga normaalne inimene ei väljenda end tsensuurivabalt, mõistus kontrollib, kas seda või teist sobib välja öelda või mitte, vaatamata sellele, et meil on sõnavabadus.  Kust üldse tuleb mõte hakata kirjutama sellist asja? Sensatsioonihimu, tunne et ei ole orbiidil?  Kas Kender karjub appi, et appi, märgake mind?

Vaatamata sellele, et võib olla mõningal juhul võib mõni sarviline sõna ka minu suust välja lipsata, ei meeldi mulle, kui raamatus kasutatakse n.ö rumalaid sõnu. Muidugi ei aja mind üksikud väljendid hulluks, aga eelistaksin siiski, et kirjanik on  ilma roppusteta suutnud end väljendada.  See ei ole isegi keskealise naise tühipaljas arvamus, ma olen kogu aeg arvanud, et on olemas sõnad, mille väljaütlemine on labane ja nõme. Rääkimata räigustest. Lugemise valikul on küll see eelis, et ei pea lugema kui ei meeldi, aga ometigi ei peaks avaldama seda, millest võib midagi halba sündida. Vaatame, mis sellest asjast tuleb lõpuks?