29 aastat tagasi

Milline oli see päev väljaspool haigla seinu, ma isegi ei tea. Olin juba olnud eelnevalt terve nädala haiglas ootamas, ise ümmargune kui maakera. Toonased diagnoosimise võimalused ennustasid kahte beebit korraga, s.t. et ämmaemand kuulis topelt toone ja oli teadmine, et suguvõsades on ka kaksikud olemas. Et oletust kinnitada või ümber lükata, sõidutati mind koos suure pissihädaga (toona pidi uuringuks põis täis olema) maakonnahaiglast Tallinna, kus oli olemas ultraheli. Seal sai muidugi selgeks, et ei ole kahte, vaid on üks beebi. Kuna aga olin juba arstide hoole all ja tähtaeg lähenemas, siis öeldigi teisipäeval, et neljapäeval hakkame sünnitama. Selline etteteatamine mõjus loomulikult vererõhku tõstvalt. Ja siis ta tuli: 29 aastat tagasi, minu esimene tütreke, selline nääpsuke ja õrnake. Selline on ta ka täna, õrn ja habras, natuke alalhoidlik, iseseisev, omamoodi jonnakas ja visa ka. Kiire õppija ja tark on ta kogu aeg olnud. „Küll ma varsti ütlen, et ma enam ei tee“, on tema 4-aastaselt öeldud hitt-lause:) Tema on see muna, kelle käest küsib kana üsna tihti nõu ja muna on valmis alati vastama. Iseseisev on ta juba aastaid, ja eks ma sekkun nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik, s.t küsimata nõu ikka mõnikord annan;)  Kõlab nagu klišee, aga need aastad on lennanud imekiiresti. Liiga kiiresti.

Kootud tekike ja kärgpere

Lumist metsa ja maad hommikul näha on üsna tore. Koer oli veidi ehmatanud, sest tema mälust oli ilmselt mälestus mullusest lumenatukesest ära kustunud. Kass on juba varem end tubasemaks sättinud, küll ta juba teab, et pererahva voodis on mõnusam põõnutada kui kusagil kuuri all. Ise endale meeldib sellest talvemoodi asjast küll vaid visuaalne pool.

Eile oli hingede päev. Küünal aknal kutsus kõiki armsaid lahkunud hingesid külla. Olen juba nii kaua ilmas elanud, et neid lahkunuid, kellele mõelda, ikka on. Aga selline ongi inimese maine elu.

Meie maine elu on aga lasknud punuda endale üsna suure kärje. Oleme kärgperekond.  Nii et selle kärje äärmised lülid ilmselt üksteist ei tunne ja otseselt meie peresse ei puutu. Aga nii on, et keegi saab kellegi kohta öelda: tema on minu õe õe venna õe venna õde ;) See on siis teadaolev kärgede jaotus. Keegi ütles kunagi kellegi peresuhete kohta, et enne tuleb pudel viina ära juua, kui nende pere seostest aru saab. Meie jaoks pudelist vist ei jätkugi :D Igatahes meie, kes me kärje keskpaigas oleme, lävime kenasti ja on lootus taas kord uutele tiitlitele. Nimelt lisandub uus lapsuke ja minu teinepool saab taaskord vanaisaks. Mina ikka natuke vanaemaks ka. Selle tarvis kudusin tulevasele väikevennale tekikese ja ootame rõõmsalt tema saabumist. 

 

Möödasõit ehk püüdlemine jobu tagant välja

Sõitsin pilkases pimeduses kodu poole ja minu ees sõitis sõna otseses mõttes üks jobu. Kord sõitis 70-ga, siis 90-ga, seejärel vajus taas kiirus 70-ni ja nii üsna pikalt. Mööda sõita ka ei saanud, sest pidevalt oli vastutulijaid ning pimedas ma üldiselt pelgan möödasõitu. Kusjuures enne kiiruskaameraid ta lisaks veel pidurdas ning  sõidustiilgi oli selline ühest teeservast teise.

Mõtlesin siin, et minu elu ongi olnud nagu sõit jobu taga, kui sellest jobust mööda või üle või ümber olen saanud, siis on läinud pigem ülesmäge. Näiteks oli esimene kooselu jobuga nagu äärmusest-äärmusesse looklev tee, kunagi ei teadnud, mis käkiga ta jälle on hakkama saanud ja alati tuli arvestada sellega, et tema panus perele on olematult pisike. Õnneks suutsin õigel ajal end kokku võtta ja jätta seljataha selle jobu ning selle elu.

Minu kooliteed olid loogelised, ikka tõusude ja mõõnadega, midagi läks hästi ja midagi halvasti. Olin laisk kui kapsauss ja ennast pingutada ülemäära ei viitsinud. Kuni tuli viimane kool, mis nagu iseenesest käivitas huvi, motivatsiooni, tahtejõu ja soovi õppida. Teisisõnu näitasin oma sisemisele jobule suunda ja kimasin  laiskusest mööda.

Sama võib öelda leivateenimise kohta. Sisemine kohusetunne on mul alati tugev olnud, aga see kohusetunne lasi mul alati vaid n.ö sõita teiste taga, ma ei ole kunagi julgenud end ise välja pakkuda, esile tuua, suuremana välja paista. Aga kui oma ebakindlus ületada, siis saab kõik lõpuks võimalikuks.

Nii et võtsin julguse kokku, panin suuna sisse ja sõitsin sellest jobust mööda.