Triikimine hajameelsuseta

Minu rändurist laps ütleb ikka, kui tal miskit halenaljakat juhtub oma käimistel, et selle on ta pärinud minult. Ei taha küll tunnistada, aga tuleb tõdeda, et tal on õigus. Minul juhtub ka. Küll lähen meeste vetsu, kõnnin kilesussides õue, panen tühja poti pliidile keema, jätan pangakaardi makseterminali. Eile Selveris sisseoste tehes hakkasin oma valitud toiduaineid kellegi võõrasse kärusse toppima. Õnneks oli laps kaasas, kes märkas. Muidu oleksin küll võõrast käru lükates kassasse kõndinud. Hajameelsus on vist selle nimi. Aga ma püüan end ikka parandada.

Tegelikult olen kunagi ka triikraua terveks päevaks vooluvõrku unustanud. Kooliajal olin millegipärast usin kaelaräti triikija. Tegin seda igal hommikul. Ühel õhtul magama minnes üks tuluke koguaeg süttis ja kustus – otseloomulikult oli see triikraud. Sellest sai õppetund kogu eluks, ka siis, kui vaid korraks on vaja selg keerata ja triikimine pooleli jätta, tõmban stepsli seinast ja hajameelsust endale  ligi ei lase.

Triikimine aga on päris tore töö, mõtted rändavad omasoodu ja käed tegutsevad ka omasoodu. Kuna meil on avar vannituba, siis kolisin oma triikimisemajanduse sinna. Vannituba ise on heledates toonides ja senine rohe-roosatriibuline triikimislaua kate ei passinud enam sellesse keskkonda. Tuli teha uus ümbris. Kangaks valisin linase ja heegeldasin valge pitsi ümber. Sai selline armsake J

Mööda romantilist teed

See on nüüd midagi uut, kaks päeva ei käinud ma mitte kordagi, mitte sekunditki arvutis. Käisin hoopis autoga sõitmas. Ja sõitsin esimesel päeval sõpradega kohtuma ja teisel päeval meie ehk sinu lapselapse sünnipäevale. Kusjuures sellest olid kõik pooled – nii sõit kui kokkusaamine ja pidu- imetoredad.  

Minekuks valisin võimalikest variantidest pikema ja loogelisema tee. Ma ei ole ammu sõitnud mööda romantilist rannateed, kuigi seda teed on läbitud kunagi kordi sadades kui mitte tuhandetes. Lapsena ei tajunud selles mingit romantikat. Pigem oli see teinekord selline tüütu bussis püstiseismine ja istekoha ootamine. Isegi mitte väga palju aastaid tagasi autoga sõites näis, et liiga palju hoo mahavõtjaid ehk kurve ja liiga tihti tuleb pidurdada.  Nüüd aga on selles teekonnas nostalgia segunenud looduse iluga. Tee väärib igati oma nimetust. Metsasalud vahelduvad alleedega, sügis on juba loonud ilusaid värve ja teeääred olid ääristatud kollaste lehtede randiga. Päikese varjud lisasid oma nüansi ja mina nautisin igat meetrit oma sõidust. Õnneks oli ka liiklus väike ja ma ei jäänud liiga aeglase sõidukiiruse valiku tõttu kellelegi jalgu.

Kokkusaamisele minekuks tuli aga läbida ka päris kõrvalisi külateid, kuhu lihtsalt niisama ei satu. Pilt Eestimaa kõrvalistest paikadest on tegelikult nukker: mahajäetud majad, kasutuna seisvad vanad farmihooned ja kauplused. Nii et kui sa seal elada tahad, siis auto on tarbeese ja ilma selleta seal elu ette ei kujutakski. Aga sõpru oli tore näha ja vähemalt lubasime üksteisele, et see ei jää viimaseks korraks.

Sünnipäev oli samuti tore. Meie ehk sinu laps on saanud tõelise itaalia-perekonna liikmeks, seega oli meid palju. Rahvast jagus nii õue kui tuppa. Olen siiralt õnnelik, et neil kõik on hästi. Õiged valikud, armsad lapsed ja hoolimine. 

Sügis

Ilmataat sättis sügise alguse kenasti pööripäeva, küll ta teab mida teeb. Täna hommikune -3 oli päris krõbe nädalataguse +15 vastu. Eile õhtul üritasin päästa oma jorjeneid külma käest ja katsin neid hoolega kattelooriga, aga külmataat oli minu ponnistustest kõvem ja hommikune pilt lillepeenras oli nukker. Juba mitmeid aastaid on nii, et kui selle ühe külma öö üle saaks, siis jaguks õiteilu veel oktoobrissegi.

Sügise algus toob alati veidi nukrust kaasa. Midagi on lõppenud ja miskit on algamas. Sügise saabudes tahaks ka alati leida kas uut tegevusala või hobi või osaleda kusagil ringis või õppida midagi. Hetkel vaatan sellise pilguga ringi, et äkki hakkab midagi sellist silma, mis võiks sobituda minu päevaplaani.

Selline meeleolu siis….

Suvest kiikumiseni

Suvi hakkab sügisesse jõudma. Nii tore, et ilmakorraldaja sai aru, et on suvi ja sellepärast peab olema õues ka soe. Mõnusad ilmad on lasknud rahulikult sinu-minu-meie kartulid üles võtta, peedid hoiule panna, oma peenart edasi kaevata. Kuidagi kahju on õhtul õuest tuppa minna, sest eesootav pikk tubane periood võimaldab seda küll ja veel.

Üks töökaaslane kurtis hiljuti, et tema raamatuid ei jõua lugeda ja luges oma tööd ja tegemised üles, mida peale töist aega kodus kõike peab jõudma teha. Sinna mahtus hunnik aiatöid, pere eest hoolitsemist ja telerit. Aga kunagi, aegu tagasi, luges ta ka raamatuid.

Mina loen küll, aga seda vaid õhtuti, enne uinumist. Sellest on saanud nagu mingi unelemineku rituaal ja minu oma aeg. Selleta ei saa. Aga eks me olemegi kõik omamoodi omal veidral või vähem veidral moel. On inimesi, kes pärast koolihariduse omandamist ei pea vajalikuks mitte ühegi raamatu kaane avamist.

Mina aga nii ei saa. Raamatud kõnetavad mind ja eriti hea lugemine sunnib ikka pikemalt endale mõtlema. Viimasel ajal olen lugenud lasteraamatuid. Ei kao ju lapsemeelsus inimesest kusagile. Minus küll ei ole kadunud.  Ikka tahaks mürada ja mängidagi veel. Kuigi minu pojuke vaatab juba minu mängulustile veidi ah oled imelik või pilguga, siis ega ma sellest end nii väga häirida ei lase.

Igatahes, suvine soe on lasknud õhtuti õues mõnusalt kiikuda ja laulu laksutada. Kui muidu ma kurdan selle üle, et naabrid on kaugel, siis millekski on ikka hea ka, et naabrid on kaugel. Muidu saaksid kompleksid minus võitu. Praegu aga julgen rõõmsalt täiel rinnal leelotada ja kiikuda, nii nagu lapsepõlves.

Alustasin suve kiitmisest ja jõudsin välja kiikumise kiitmiseni :D

Käärid sisse

Mulle meeldivad väga diivanid oma originaalses rüüs, aga asjaolu, et peres on kass ja koer, sunnib neid siiski millegagi katma. Mõistlik oleks ju õpetada koeral diivanile mitte ronima, aga mina ja minu nunnutamise vajadus on teinud  oma töö. Ja küll see koer teab ka, kus hea on. Seega, ise päevatööl olles, oleks  tal iga kell võimalus sinna hüpata ja loomulikult ta hüppab ka. Sellest tingituna argipäeviti on  diivanil alati mingi kate ka peal. Viimati oli katteks üks ajutine kunagi kardina funktsiooni täitnud riidetükk. Isegi ei tea, miks, aga võtsin kätte ja kukkusin seda lõikuma, pikkadeks ribadeks, ise täpselt teadmata, mis sellest sündida võiks :D Otsustasin, et  proovin neid ribasid heegeldada ja siis üle-heegeldamis tehnikas midagi meisterdada. Kuid kuna heegeldatud kett tuli ise üsna jäme, siis hakkasin neid lihtsalt nõelaga kokku õmblema, ise veel täpselt teadmata, mis sellest sündida võiks.  Pärast veidikest pusimist tuli äratundmine -  see on ju vaip, mis võiks olla köögipoolel just sellel kohal, kus ma kõige sagedamini seisan ehk siis kraanikausi juures. Köögis on meil kivipõrand ja vaip tasandaks seda põrandast tulevat külmust.

Diivanile võtan katteks järgmise palaka :D

Läbimõõt ca 70 cm.

Kirju nagu tort

Mõistlikud loomad

Kui sul on majapidamises lemmikloomad, siis puhtusefriik sinus jääb tahaplaanile ja igat kübekest maas ei pane enam tähelegi. Minuga on  nii juhtunud. Mõnikord ajavad küll porised käpad ja karvarullid toas närvi mustaks. Siis aga võtad jälle kõike rahulikult. Omad loomad, ise enda valikul valitud, seega tuleb kõige sellega kaasnevaga leppida. Enamasti see õnnestub.

Juba aegu tagasi juhtusin telerist nägema lemmikloomana peetavat oravat ja selle perenaine ütles, et emotsioonid on tähtsamad purustatud diivanitest. Ma ei kujuta ette, kui minu lemmikloomad oleksid ära hävitanud minu mööbli ja närinud ära kingad-saapad. Minu emotsioonid oleksid rõõmust küll kaugel. Inimesed on erinevad omal veidral kombel. Seega olen tänulik, et mul on nii mõistlikud lemmikloomad. Koer näris kutsikana ainult talle toodud asju, kusjuures teadis täpselt, et lapse mänguasjahunnikus olev notsu on tema oma. Kass on aru saanud, et ronimis- ja kraapimispuu toa nurgas on talle mõeldud ja liivakast samuti.

Hommikuti lähevad nad koos õue, kass jääb õueelu uudistama, kuid  koer teeb oma tiiru ja tuleb tuppa tagasi. Kassil on omad käigud ja toas ei saaks ta ju hiiri püüda. Igal õhtul käib meil aga kassi tuppa hüüdmine. Minu heleda häälega hõiked kostuvad küll vist kaugele, aga reageerib sellele ikka oma kiisu. Oleks tore küll, kui kassikari kohale jookseks :D

Aga jagatud on nad küll nii, et koer peab mind jumalaks ja minu meespere jumaldab kassi. Kass meeldib mulle ka, aga temal ei ole kannatust süles istuda ja nurruda. Koer kõnnib minu kannul ja kui ei kõnnigi, siis üks silm jälgib alati, kuhu ma lähen, mida ma teen. Hellusehoogudel otsib ta õrnust ikka minu juurest ja mul ei ole kahju talle seda pakkuda. Olen küll mõelnud, et järgmist koera ma toas enam pidada ei taha ja seda just koerapidamisega kaasnevaga: pori, karvad, mustus. Aga ma ei kujuta ettegi, kui mul on koer ja mina olen toas ja tema õues. Siis nagu puuduks ka lemmiklooma pidamisel mõte. 

Igatahes olen ma õnnelik, et meil on meie kutsu ja kiisu olemas.

Küll on hea

Mõnikord ma mõtlen, et küll on hea, et maailmas on olemas internet. Kuidas muidu ma saaksin oma igatsust kaugel ja veel kaugemal elavate laste vastu leevendada. Hetkel aitab isegi Google oma maps-iga. Otsin asukoha ja sõidan street view´ga neil tänavail ja vaatan maja akendesse, kus nad elavad. Isegi Norras käisin ja vaatasin tütre hostelitoa aknasse. Aken oli avatud :D