Mõistlikud loomad

Kui sul on majapidamises lemmikloomad, siis puhtusefriik sinus jääb tahaplaanile ja igat kübekest maas ei pane enam tähelegi. Minuga on  nii juhtunud. Mõnikord ajavad küll porised käpad ja karvarullid toas närvi mustaks. Siis aga võtad jälle kõike rahulikult. Omad loomad, ise enda valikul valitud, seega tuleb kõige sellega kaasnevaga leppida. Enamasti see õnnestub.

Juba aegu tagasi juhtusin telerist nägema lemmikloomana peetavat oravat ja selle perenaine ütles, et emotsioonid on tähtsamad purustatud diivanitest. Ma ei kujuta ette, kui minu lemmikloomad oleksid ära hävitanud minu mööbli ja närinud ära kingad-saapad. Minu emotsioonid oleksid rõõmust küll kaugel. Inimesed on erinevad omal veidral kombel. Seega olen tänulik, et mul on nii mõistlikud lemmikloomad. Koer näris kutsikana ainult talle toodud asju, kusjuures teadis täpselt, et lapse mänguasjahunnikus olev notsu on tema oma. Kass on aru saanud, et ronimis- ja kraapimispuu toa nurgas on talle mõeldud ja liivakast samuti.

Hommikuti lähevad nad koos õue, kass jääb õueelu uudistama, kuid  koer teeb oma tiiru ja tuleb tuppa tagasi. Kassil on omad käigud ja toas ei saaks ta ju hiiri püüda. Igal õhtul käib meil aga kassi tuppa hüüdmine. Minu heleda häälega hõiked kostuvad küll vist kaugele, aga reageerib sellele ikka oma kiisu. Oleks tore küll, kui kassikari kohale jookseks :D

Aga jagatud on nad küll nii, et koer peab mind jumalaks ja minu meespere jumaldab kassi. Kass meeldib mulle ka, aga temal ei ole kannatust süles istuda ja nurruda. Koer kõnnib minu kannul ja kui ei kõnnigi, siis üks silm jälgib alati, kuhu ma lähen, mida ma teen. Hellusehoogudel otsib ta õrnust ikka minu juurest ja mul ei ole kahju talle seda pakkuda. Olen küll mõelnud, et järgmist koera ma toas enam pidada ei taha ja seda just koerapidamisega kaasnevaga: pori, karvad, mustus. Aga ma ei kujuta ettegi, kui mul on koer ja mina olen toas ja tema õues. Siis nagu puuduks ka lemmiklooma pidamisel mõte. 

Igatahes olen ma õnnelik, et meil on meie kutsu ja kiisu olemas.