esmaspäev, 1. september 2014

Pesamuna kasvatamise sündroom

Esimene september toob alati kaasa uued tuuled, seda enam, et side kooliga pole kusagile kadunud. Oma pojukest saadan endiselt kooliteele ja minu koolitee on küll lõpusirgel, aga see täpp on i-lt veel puudu. Seega pidulikult ülev meeleolu oli eilsel päeval täiesti olemas. Ka laps oli elevil oma suure õpikute-töövihikute hunnikuga. Nagu tuhandetest teistes peredes, nii kulges ka meil eilne õhtu neile pabereid ümber monteerides. Kuulun nende emade hulka, kes teeb liiga palju lapse eest ära ja sellest ise ka aru saab, aga millegipärast jätkab ikka samas vaimus. Või on see ka pesamuna kasvatamise sündroom :D Minu mäletamise järgi said tüdrukud juba õige varakult sellega ise hakkama. Pesamunaga on kõik teisiti, ikka kipun rohkem kontrollima, et ikka kõik hästi oleks ja aegajalt teen ka mõnest väiksest probleemist ehk sääsest elevandi.
Igatahes, mina panin paberied ja poja siis lisas vajalikud märkemed paberile. Kusjuures pidin peaaegu kõik ülejäänud õhtuks plaanitud tegevused tühistama, sest see kõik võttis kokkuvõttes õhtust pea paar tunnikest. 

Aga kuna oli ikkagi pidulik päev ja seda tuleb kohe kohustuslikus korras millegi maitsvaga ülendada, siis vaid ühe kerge õunadesserdi suutsin valmistada. Maitses imehea ja kuna on normaalne õunaasta, siis on põhjust seda sagedamini tegema hakata. Tükeldasin pool panni õunu (ei koorinud), millele panin ohtralt rosinaid. Katteks peale segasin täisterakaerahelbed vähekese oliiviõli ja suhkruga. Suhrkut panin ehk 1 supilusikatäie, sest lootsin rosinate magususele. Ja õigesti tegin, rosinad on piisavalt magusad ja suhkruga tõepoolest polnud vaja priisata. Külm piim kõrvale ja maitses imehea:)

Ilusat uut algust kõigile!!!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar