Lahti lastud või siiski mitte

Kauaoodatud ilmarändurit nägin vaid hetke. Kui oma vaimusilmas ikka kujutasin ette, et ta tuleb koju ja meil on pikad toredad õhtud, siis tegelikult ma ju teadsin, et kodu on tema jaoks avaram mõiste ehk siis Eestimaa ja minu kontakt temaga saab olla vaid lühike. Esiteks ei anna keegi vaba päeva siis, kui su tütar on kaugelt maalt kodus käimas ja teiseks on sellel kaugelt maalt tulnul ka sõbrannad keda ka tahaks näha. Ega ma ei kurdagi. On lihtsalt teadmine, et ta on seal kusagil olemas ja kontaktivõimalused on ka alati olemas. 

Eks mingil ajal tuleb iga lapse kasvatamisel see lahti laskmise hetk. Tüdrukutega toimus see küllalt vara ja sujuvalt, nii et mingeid kurbusehetki ma ei mäleta. Ilmselt oli oma osa selles ka pesamuna olemasolul ja sellel, et nad on omad sellised valikud, millega ka emasüda nõustub,  osanud teha. Või on ka mingi roll selles, et ma ei pea end kanaemaks. Ma ei helista, ei kontrolli koguaeg, kus oled ja mis teed. Suudan  kodust eemal olles lülitada ka enda mõtted kodust välja. Ei teagi, kas see on hea või halb. Aga mõnikord siiski taban end mõttelt, et on asju, mille eest tahaks hoiatada ja on sõnu, mida tahaks peale lugeda. Küllap siis ikka ivake kanaemadust minus on. 

Hiljaaegu lugesin Mari Metsalliku „Metshaldja päevikut“. Mulle meeldis. Mari mõtted mõjusid inspireerivalt ja vaatamata sellele, et mõningad mõtted näisid küll hullumeelsed, oli neis siiski oma loogika olemas. Kogu selle lugemise aja jooksul mõtlesin, et seda peaksid ka minu tüdrukud lugema. Raamat on kuidagi hea ja neutraalne viis enda ütlemata jäänud sõnade peale lugemiseks. Ja selles raamatus on n.ö pealelugevaid sõnu, muuhulgas ka naiseks olemisest, loodusega kooskasvamisest ja muidu olemisest. Mulle näib, et kui mina lihtsalt hakkan vatrama neile sellest kõigest, siis reaktsioon selle võiks olla: ah, mis sa nüüd ajad :D

Veel otsin variante, kuidas seda lugemist neile serveerida.