Seoseid luues

On inimesi, kes saavad ilma telekata hakkama. Mina nende hulka ei kuulu. Vaatamata sellele, et mõnikord kuulan lihtsalt vaikust ja taustamüra ei vaja, mängib telekas igal õhtul. Sageli lihtsalt taustaks, s.t nokitsen midagi teha ja mõnikord ei kuulagi, mis sealt tuleb, lihtsalt on mingi jorin taustaks. Samas kui mees hakkab spordikanaleid vaatama, siis mind see natuke häirib -vist on vale jorin :D Loomulikult olen üsna sageli suuremeelne ja kannatan selle „vale jorina“ ära. Ja üldiselt ta aktsepteerib ka minu valikuid, kui ei ole just vormeli päev.

Eile õhtul ma lihtsalt ei kuulanud, vaid vaatasin ka. Kohe mõnuga. Kanal 2 laskis küll üsna pikalt oma Radarit millegipärast? oodata, aga eks natuke valgustati meile uut esileedit küll. Kena, ambitsioonikas naine – selline mulje jäi. Natuke aega saab veel see tants ja trall selle paari ümber kesta, kuniks tuleb uus esipaar ja uus tants (kui ikka on, millest vahtu üles kerida).  Praegune president on andnud piisavalt vahutamise teemat ja vähemalt tekkis pagulaste teemale vahelduseks ka teistsuguseid arutelusid ;)

Teisipäevaõhtused filmid ETV pealt on minu lemmikud. Kahjuks on kanade jaoks kellaaeg küll nende algamise ajaks hiline ja nii jäi mul näiteks hiljuti näidatud Võõramaalane vaatamata. Möödunud teisipäeval alanud Austraalia sarja Elu parim aeg vaatamiseks otsustasin mittekana olla ja tuleb välja, et suudan küll. Eks ta natuke selline Kodus ja võõrsil sarnane suhete, argieluliste toimetuste lahkamine on, aga mulle meeldib küll. Võib olla ka sellepärast, et otsin mingeid seoseid oma ränduriga ja tähelepanu alla jäävad alati need riigid, need paigad, kus tema parasjagu viibib.

Väike mõte

Kui seni oli õues aknast vaadates ilus piltpostkaart, siis  on täna ilus animatsiooniga piltpostkaart. Laugjalt langevad suured helbed. Nii et nüüd on õige talv alanud. -27 on asendunud -7, s.o peaaegu soe juba. Võib olla tuleb täna algust teha lumerookimisega, seni on see töö veel oodanud ja raamatulugemiseks on rohkem aega jäänud.

Lugesin Lootuse õunakooki, autor Fitzgerald, mis on vast mõeldud küll noortele, aga kes see hinges noorust kannab, see võib lugeda ka noortekaid ;). Igatahes kiusamise, kaaslastega manipuleerimise teema puudutas mind väga. Hakkasin siin mõtlema, kas tõrjumine, manipuleerimine, ära kasutamine puudutab vaid ainult lapsi ja noori. Vist mitte, täiskasvanute maailmas muudab ainult tõrjumine oma palge teiseks. Ilmselt kaaslast otse enam lükkama, tõukama ei minda, aga mingil moel on see olemas ka töö- ja muudes kollektiivides, näiteks mõni naerualune, keda on ikka jälle põhjust tagarääkida, ka siis kui põhjust ei olegi.  Imelik see inimese loomus.

Minu nägemuse järgi on kolme liiki inimesi: karismaatilised, keda on väike hulk, lipitsejad, kes on enamuses ja ponnistajad, kes on jälle vähemuses. On inimesed, kellele on jumalast antud selline karisma, et nad on tähelepanuväärsed, nad meeldivad kõigile, nende ideed lähevad kõigile korda, neid järgitakse ja neid võetakse ikoonina. Samas on teine liik, kes ponnistab ja tahab ka olla keegigi, tema ideed naerdakse seljataga välja, teda peetakse lihtsalt napakaks, kuigi võivad tema ideed olla isegi lennukamad ja avaramate väljavaadetega kui selle karismaatilise isiku omad, kuid tal puudub sisemine sära ja seda sära ei olegi võimalik kusagilt juurde tekitada. Siis on ilmselgelt olemas ka kolmas liik inimesi, n.ö lipitsejad, kes tahavad väga olla selle karismaatilise isiku moodi, järgida tema ideid ja saada nii tunnustust just selle karismaatilise isiku poolt, mis mõjub vast palsamina nende hingele. Selle vaese ponnistaja ideid ei ole in järgida, sest ta ei ole ju isiksusena ka  in. Samas kuulub ka see seljataga naermine, maha tegemine tõrjumise ja kiusamise hulka.

Sellistele mõtetele viis mind viimane lugemine. Keerulised need inimsuhted. Kes ma ise olen? Ei teagi. Võib-olla ikkagi see üks paljude hulgast ehk n.ö lipitseja. Mul on mõttes kaks inimest, ja ma hoiaks ikka selle esimese poole.

Nõukogude nelgid, sinised roosid ja suured lapid

Kahandasin kodust kangariiulit ja õmblesin uue voodipesu. Lapitöö tegijad rõõmustaksid kindlast sellise kangahunniku üle, nagu minu riiulil on. Minuga on nii ja naa. Ühest küljest ütleb minu kokkuhoidlik mina: tore on, kui varu on - voodipesu raha jääb alles, sest ainuke kulu on niidi ja elektrikulu. Teisest küljest on poes müügil niipalju ilusat voodipesu ja hing ihkaks mõnikord midagi ilusat ka. Mina oma tugeva värvigammaga kangaid, millest igat ühte on mingi jupp, kokku sobitada midagi eriliselt ilusat aga ei saa (oska), selleks on nad kõik liiga eripalgelised. Lapitööd saaks teha kindlasti, aga selline töö tuleks vast kõne alla siis, kui olen kord pensionär :P. Praegu vuristan kokku aga suuri lappe, nii paan korraga. Sobitasin siis ühte ja teist ning lõpuks said kokku nõukogude nelgid, sinised roosid ja tagasihoidlik sigri-migri. Nelgid on millegipärast minu silmis nõukogudeaegne sümboolika ja küllap on see kangaski nõukogude ajast pärit. Iseenesest nelk mulle meeldib. Ta on ilusa õie, hea lõhnaga, vastupidav lill, mis sümboliseerib minu arvates ka tugevat tahet, visadust ja vastupidavust.  Seda kõike läheb meil sellisel külmal ajal vaja ikka kordades palju. 

 

Liiga külm, et olla ilus

Nüüd kus väljas on külm-külm ja tegelikult ju oodatud talv käes, enam nii väga mõnus ei ole. Kogu ilu ja aur läheb soojategemisele, nii tuppa kui enesele. Olen ju teada-tuntud külmavares. Kusjuures külm on ka tööl. Kodus õnneks mitte, kuna katlakütja on hetkel kodus. Selgus, et tema jõudehetked hakkavad taas otsa saama, siis tuleb mul endal selle rolliga hakkama saada. Paraku olen aga väga vilets katlakütja. Puid panen sama moodi ja sama palju kui temagi, aga mina ei tea, kas ta loeb mingeid võlusõnu või teeb muud imevigurit selle töö juures, tema köetud tuba on alati palju soojem. Mina saan vee vaevalt leigeks. Kusjuures õpetaja on ta kõva, aga võlusõnu  ei avalda :D

Mingist ilust ei saa ka külmaga rääkida. Kuna tööjuures olen ühtses külmas temperatuuris hoitud, siis sulama hakkan kodus: põsed õhetavad, nina on punane, viimanegi ilunatuke on kadunud. Rääkimata sellest, et suur kampsun, kaela ümber mässitud sallid ja villased sokid ei ole just ka mingi peenutsev riietus.

Aga kui nüüd siin ennast kõrvale jätta, siis õues on tegelikult fantastiliselt ilus, selline karge ja härmas.