Seda tegid hiired

Mõni hommik algab üsna elevusttekitavalt või mis üsna, olin ikka päris närvis esialgu, hiljem muidugi tundsin end lausa lõbustatult ja natuke ärevil ka. 

Nimelt, sõitsin varahommikul linna, veidi enne sihtpunkti jõudmist kooles auto ära. Tegi jõnks-jõnks, armatuuris oli süttinud mootorituli ja vilkuvad teated näitasid system foult, warring! ja viimase ristmiku alt enam edasi ei läinud. Minul muidugi oli suurim paanika kohal – tipptund, liiklus suur, tee ülilibe ja takistan seal liiklust. Aga egas midagi, informeerisin meest, helistasin autoabisse ja proovisin veel käivitada. Kusjuures mõistus jõudis juba kõik käigud ja tegemised üle käia, mis mul ilma autota käimata jääksid. Igatahes peale mõningaid katsetusi auto käivitus ja kõik veateated olid otsekui võlu väel kadunud. Tühistasin siis kõik appi-kutsungid ja mõtlesin, et kuna autoteenindus on samas lähedal, siis lähen ja räägin seal igaks juhuks selle jama ära. Oli veel varajane hommikutund ja teenindus polnud veel avatud. Seega ootasin autos, kuid mind nähes tuli välja tore mees, tundis huvi, et miks ma seal ootan. Seletasin siis oma mure ära. Esialgu ta arvas, et äkki läksin paigalt 3.käiguga. Ajasin küll vastu, et omast arust mitte, aga mõttes tekkis selle peale väike kahtlus küll. Lahke mees kutsus tuppa, pani teleri ka käima ja palus oodata. 

Vaatasin seal siis telerist, niikaua kui elektrik tuleb, Maahaiglat. Seal näitas juhtumisi kahte vanaldast naist, üks ema, teine tütar, kellest tütart olevat vägistatud ja tulid arstilikule läbivaatusele. Mingi aja pärast selgus, et seda siiski keegi teinud ei ole, vananev tütar oli hoopis neitsi. Ema kartus ei olnud põhjendatud. Seal teeninduses istudes tundsin end küll üsna nende naiste kui aluseta kaebajate moodi, sest mine tea, susserdasin ehk midagi ise. Õnneks selgus siiski, et ei susserdanud ma midagi, seda tegid hoopis hiired. Öö varjus olid tassinud kapoti alla igasugust jama. Vaat selline lugu. Nüüd liimin hiiri, üks on juba ära liimunud.

Osta-osta, osta vaid

Mõnikord on tunne, et tahaks midagi kirjutada, aga polegi nagu midagi, millest teemat püstitada, kõik on nii tavaline. Teinekord sõidab see teema ise kohale.

Seekord saab teemaks:  osta-osta-osta. Müügiks pakuti raamatut tervislikust toitumisest, retseptid kõik sees ja puha. Olen tavaliselt konkreetne, et kui ikka ei soovi, siis ütlen seda kohe kõne alguses. See proua aga  käis peale, et kuulake ikka ära. Ja siis tuli pikk jutt sellest, miks see raamat niivägahea on. Vahele esitati ka küsimusi, kohe nimeliselt, et Dominica, kas te sööte valget suhkrut? Ega te ometi valget jahu ei tarbi? Põhimõtteliselt oli jutt selline: vaevalt et te ilma selle raamatuta tervislikult toituda oskate. Temal olevat see küll kogu aeg kasutuses, isegi tema mees söövat nende retseptide järgi tehtud toite.  Kui ma vahepeal üritasin teatada, et ma siiski, vaatamata tema kenale jutule, ei soovi seda osta, siis küsiti, et kas armas Dominica, on see raamat teie jaoks liiga kallis. Pole kahtlustki, kallis muidugi, tervelt 28 eurot. Selle peale oli müüjal mõistagi tagant taskust võtta soodustus. Edasist ma enam kuulama ei hakanud. Tänasin ja lõpetasin. Pean tunnistama, et peaaegu oleksin libastunud ja olnud peale telefoni kõne ka ühe raamatu võrra rikkam, see pressing oli nii agressiivne, hääl üsna veenev, nii et usun, et tal õnnestub kindlasti see müügitöö. Igatahes olen rõõmus, et minu kindlameelsus on mulle  endiselt auks. Ma tean, et seda tööd peab ka keegi tegema ja loodan, et mina mitte kunagi ei pea tegema, päris jube on ikka end peale pressida. Kusjuures selle raamatu headuses ei kahtle ma sugugi. Siiski, antud juhul küll arvan, et selline müügitaktika, kus hakatakse sinu isiklikele tunnetele rõhuma on  kuritegelik. 


Täna on ka see päev, kui saab laulda - hõissa ja vastlad, aga see päev päädib vaid laulu ja kuklitega, mis on juba tellitud. Vihmaplädinas laseb meil liugu vaid kutsikas, kes on õppinud jalga tõstma ja  seega päris koeraks saanud.