Oli sõbrapäev ja muud midagi

Mõnikord on peas selline mõttetühjus, käed nagu oleks vatist ja tagumik on liimitud tooli külge. Ja nagu ikka, tuleb selline apaatia kallale just siis, kui selleks on vale aeg. Eile oli sõbrapäev ja ma ei üllatanud mitte kedagi. Ise ennast ka mitte või õigemini üllatasin ennast sellega, et ma kedagi ei üllatanud.  Hommikul tegelikult proovisin, aga poiss unise peaga vist ei märganudki, et sööb pisut teise kujuga võileiba (üritasin sepikust südameid luua). Mees oli tööl ja sõbrad kaugel ning tuju nagu polnudki.

Olen täheldanud, et sõprussuhteid luua juba veidi vanemas eas ei ole nii väga lihtne. Kindlasti mängib siin rolli ka iseloom, millest tulenevalt kardad juba eos, et sellel või tollel on omad sõpruskonnad väljakujunenud ja tunned end ikka pisut üleliigsena. Kuigi neil sellel ja tollel on ka võib olla veel ühest sõbrast puudus. Aga katsu sa see või too üles leida. Sest paraku nii on, et kes sulle sobib, sellele ei pruugi sina sobida. Minu sõbrad pärinevad kõik kooliaegadest, nii et neid on kohe mitu satsi. Kõik nad on üksteisest teadlikud, kuid tuttavad omavahel ei ole. Selliseid fredship tuure me ikka teeme aeg-ajalt. Viimasel ajal sagedamini kui aastas korra. Hakkame vist vanaks jääma, sest üsna tihti kokku saades ikka meenutame ja nostalgitseme.

Uusi (vanu) asju proovimas

Vii laps kodust välja, võta üks tema sõber kaasa, siis näed oma last hoopis teise kandi pealt ja üllatud ikka positiivselt. Meie käisime Uue Kunsti muuseumis animatsiooni töötoas. Eks see minek oli paraja vinguga pooleks, sest puhkepäev, telefoni-, arvutiaeg saavad võib-olla raisatud, võib-olla ei olegi tore, võib-olla …  Kuid minu kindlameelsus oli kõigutamatu. Nii et kokkuvõttes oli minul tore kõrvalt vaadata ja poistel oli ka parasjagu põnev ning lõbus. Huvitav oli jälgida, kuidas mõtted vaikselt tööle hakkasid, kuidas omavahel ideid arutati, rolle jaotati: vaja ju tegelased valida, mingi süžee välja mõelda, tegelased liikuma panna. Pärast pisukest mõtlemist said tegelased valitud ja varsti oligi jupike tajutava looga filmi valmis. Need digimaailma sündinud lapsed võtavad kõike lennult, mina oleksin neid kaustu ja asju otsinud ikka kordi kauem. Ma ei tea, kas sellest korra kompimisest nüüd suuremat huvi välja kasvab, kuid erinevaid asju tuleb ikka vaadata ja proovida.

Meie ürituse lõpetamiseks sobis päris hästi pitsa ja kus siis ikka mujal, kui Steffanis. Selles mõttes ei mingit uue proovimist. Aga ühte päeva ei saa ju nii palju uusi asju ka planeerida. Pitsa on klassika, ja tegelikult rahvamassist, kes kõik lauda ootasid, võib järeldada, et pitsat armastavad ka lapsed, noorepoolsed, keskealised, vanemaealised, mehed ja naised. Maitses hea meilegi.

Padjakuhi

Külmateemadel pole rääkida muud kui külm on. Hommik algab katla kütmisega, teised tegemised tulevad pärast seda. Ja neid teisi tegemisi on hommikus vaid mõni, sest tööle jõudmise aeg tiksub halastamatu kiirusega. Kuid kohv ja võileib endale, tee ja võileib lapsele, väikesed iluprotseduurid, voodikorrastamine ning bussiring mahuvad täpselt selle aja sisse, mil pool katlatäit puid põlenud saab. Täna hommikul jõudsin kolm rida kududa ka.

Koos külmade tulekuga on suurenenud ka minu padjakuhil. Rohkem ma vist oma koju enam patju ei tee, neid on juba igas toas hulgi, või kui, siis äkki ühe veel ;) Seekord tegin meie voodile. Fotol olevatest patjadest on uued see kootud palmikutelappidest padi ja heegeldatud linikuga padi. Linikut ma ise ei heegeldanud, see on pärandus minu vanatädist alles jäänud kraami hulgast. Seisis, mis ta seisis, kuni tekkis mõte. Ja neid palmikulappe kudusin lihtsalt niisama, sest midagi peab ju telekaees tegema. Padjaidee küpses aegamisi. Enamasti igal õhtul loen voodis unejuttu, peaall üks lambuke, sest lugeda ma päris pikali ei saa ja isegi puhas pea jätab seinale jälje. Selleks on siis vaja midagi seina ja pea vahele, milleks saigi see palmikutepadi.