Õnnelike õuekanade toodangu karva kampsun

Aasta lõpul valmis üks kudum. Õnneks uus, esmakordset kasutust saav lõng mind turtsuma ei aja. Kunagi ammu leidsin ühest kaltsukast kollast lõnga. Suurem osa sellest sai kootud sviitriks, mida olen kandnud üsna usinasti ning see kudum ilmutab juba kulumise märke: värv ei ole enam nii kirgas ja mingid topikesed on turritama hakanud. Kuna lõnga oli ja tahtmist samuti, siis oli lihtne otsus kududa, olemas. Keha sai Marks&Kattens Fiori lõngast, kus on 40% puuvilla, 29% linast ja 31% akrüüli. Vardad nr 3. Kuna seda lõnga oli nii palju, et sai vaid keha, siis tuli varrukad kuidagi teisiti teha. Õnneks seisid meil kapis mingid villased kasutud kudumid, mis läksid nüüd harutamisele ja uuele ringile, seekord heegeldades. Nüüd juhtus küll see, et aevastasin ja heegeldasin. Kuna aga kampsunikujutis oli silme eest, siis kannatasin selle aevastamise ära, tabletike aitas ka. Nagu mul ikka juhtub, varrukad venisid pärast pesu liiga pikaks. Kuid tütre arvates see ongi selle kampsuni efekt. Mulle endale meeldib, et tulin sellise kaeluse ideele ja varrukad meeldivad samuti. Munad võivad kanadest targemad küll olla ja ma usun oma muna. Kampsungi ju kollane nagu õnnelike õuekanade munakollane.

Rohkelt rõõme ja palju võimalusi

Istusin kord oma töölaua taga, kui sisse astus üks kolleeg ja küsis: kuidas läheb? Tegin parasjagu oma koolitöid ja igavesti kiire näis ning vastasin: ah, mis ta läheb, näe pusin siin ning hästi nagu ei ole midagi. Tema aga tõi mind kuidagi maapeale ja ütles, et see ka mõni probleem (tema mehel oli parajasti tõsine tervisemure). Siis ma sain aru küll, et ajasin võimaluse ja mure segamini. Nii on, et mõnikord teeme kärbsest suure elevandi, samas probleemi pole ollagi või see probleem nii väga otseselt ei mõjutagi, aga häda ja hala on olematute teemade ümber suur. Olen püüdnud oma mõttemaailmaga tegeleda ja neid kahte enam mitte segamini ajada. Mõnikord on aga vaja kellegi raputamist, et endas seda mõtteselgust leida.

Aasta on enda järelt ukse kinni tõmmanud ja aeg on hetkeks tagasi vaadata. Seekord teen seda juba alanud uuel. Aasta lõpus oli nii palju muud tegemist, et  arvutiaega lihtsalt ei raatsinud võtta. Ja on ka ju nii, et ära hõiska enne lõppu. Ühel aastal kukkusin moka lõhki, sest hõikasin liiga vara J Oli jällegi kiirelt mööduv aasta, mis siin ikka salata. Eelkõige oli 2018 sündmusterohke õnnelik aasta, mis jääb meelde nii paljude erinevate toredate käikude ja olemiste poolest, et sellest sündmustetuulest jagub vast indu ja hoogu ka järgnevatele aastatele. Sest oli meil ju palju võimalusi ja vähe probleeme.

Mul oli võimalus oma laste pulmapidudes osaleda. Meie pere sai lisa kahe toreda väimehe ja langude näol. Mul oli võimalus minna nii kaugele kui kaugele üldse Eestimaalt minna saab, samas käisin ära ka Nuustakul, mis nagu tasakaalustaks seni oma kodumaal käimata jäämisi. Meie pesapojal sai üks eluetapp hästi läbitud ning uue alguski läheb kenasti. Käisin teatris, kontserdil, kinos pisut rohkem kui aasta varem, neist lemmik oli „Saja-aastase öö“ etendus, Queeni film, dokfilm Juured ja Puuluubi kontsert. Lugesin palju raamatuid, millest Ain Kalmuse Hingemaa ja Martin Alguse Midagi tõelist jäid enim meelde. Nägin kõiki oma erinevatest ajajärkudest pärit sõbrannasid ja häid tuttavaid. Sain panustada ja olla kasulik kogukonnale. Meil oli imeline pikk ja soe suvi ja kuidagi eriliselt värviline sügis. Saime esimesed viinamarjad oma isiklikelt istikutelt. Kuid eelkõige sain panustada ja olla kasulik oma perele. Ning selle võimalusele olen kõige tänulikum.

Mida uuelt aastalt loodan? Loodan head tervist, hingerahu ja enesekindlust. Loodan, et ka minu lähedastel on need kõik olemas. Loodan, et saan lehvida kontsadel hõlmad lahti ja muretult naeratada vasakule ja paremale. Lubadusi ja muid liste ei tee ma juba ammu. Ikka vaatan jooksvalt kuidas kulgeb. On muidugi asju, mida teha tahaks, aga kindlasti ei hakka ma ponnistama lugeda 100 raamatut aastas või kuus korra teatrisse või mõnda muud tegemist, mis peaks olema puhas nauding, mitte kohtustus. Rohkem rõõme ja võimalusi, vähem probleeme. Head uut!!!

Jõulud

Need jõulupühad said läbi sama kiirelt kui eelmisedki. Muidugi olid seekordsed pühad erilisemad, sest meie ootus sai oodatud ja kauged lapsed jõudsid koju. Ja lumi oli, mis ei ole ka meie jõuludel tavaline. Tavaline oli traditsioon pere kokkutuleku näol meie mamma juures. Nagu ikka oli mamma ka seekord vaaritanud ohtralt ning mitte miski ei olevat välja tulnud, kuid kõik maitses ometi oivaliselt. Kuna üks laps on veel jõulutaadi usku, siis koputas päkapikk uksele ja jättis kingid ukse taha. Kingid tuli lunastada kas laulu või luuletuse eest. Eks sellega on ka nii, et naispere aitab alati meespere hädast välja ja nutitelefon aitab puberteetide salmimured murda. Minule tõi päkapikk nagu kokkulepitult kaks kena kotikest, maitsesoola, juusturiivi ja kommi ka. Koju jõudes oli ka päkapikk ka koduse kuuse all käinud ja toonud mulle käsi- ja varstolmuimeja. Olin õnneks osanud kõva häälega mainida, et see meil kuluks ära, ja päkapikk võttis kuulda.

Järgmisel päeval tegime kodukandi tiirud, kõik lähedased said üle kallistatud ning surnuaiale küünlad viidud. 

Head vana-aasta lõppu!!!