Valimiste ja kevade poole

Jaanuari veeres mööda kas just märkamatult, aga kiiresti küll. Tõttab-tõttab see ajake. Teleris, ajalehtedes ja ka blogides räägitakse palju valimiste teemal. Valitakse teadagi, riigikogu ja eesti laulu. Kuluaarides on valimisi veelgi ja need valimised kütavad isiklikus plaanis kõige rohkem kirgi.  Valida on raske, kui valikut on ja raske ka siis, kui valikut on, aga keegi ei kõla kutsuvalt. Eesti laulu ma küll hetkel valida ei oskaks. Minu kõrvale eristus vaid Rootsi poisi ballaad. Riigikokku aga valiks vist selle, kelle käest ma kunagi pakki teed sain. 😊Toona ta jagas küll oma isa eest. Nii et käsi-peseb-kätt valimised on üsnagi reaalsus. Nali muidugi, teepaki pärast ma ikkagi ei vali kedagi, ka mitte pastaka ja ultra suurte lubaduste pärast. Kelle valin, pole ka veel otsustanud. Ja aega veel selle möllu ja madina sees otsustada on.

Ilma valiks küll, sellise pehmekese, mõne külmakraadiga. Kuigi ega mul selle praeguse vastu ka ei ole suurt midagi: pakane, sula, tuisk, vihm ja lumi vaheldumisi. Kõike on. Vähemalt üks aastaaeg, kus minusugune teeb mingitki sporti. Jooksma ma ei ole võimeline, aga suusad panen alla meelsasti. Ega sedagi eriliseks spordiks ei saa pidada, aga abiks ikkagi. Vähemalt omi mõtteid saab sellel ajal selgemaks mõelda, oma frustratsiooni välja elada ja üle-üldse ehk muutub ka vaim lisaks füüsisele pisut tugevamaks. Natuke nagu tunnetaks juba.

Muidu oli aga jaanuar suht kodune. Teeolud on talvised ja ega ei isuta küll nii väga sõitma, kui kuuled avariist avarii otsa. Kuigi jah, vaataks kinos mõned filmid, mõni teatrietendus kõlab kutsuvalt, kontserdilegi läheks, aga ootan pigem kevadet uute filmide ja etendustega. Kodus on ka mõnus. Heegeldan, käsil on suurem projekt. Kallistan koera ja silitan kassi. Loen raamatuid. Asjatan pere heaks. Igav ei ole. Teatergi on omas kodus olemas, osatäitjatega kass ja koer. Kes ühtlasi ka teevad kino ja esitavad soolokontserte. Kass on ilmselt lesimisest tüdinud, katsetab iga päev, kuidas õues ilm on: „kas äkki imeväel on saabunud soe ja suvi“. Aga ei ole, keerab pettunult otsa ringi ja otsib uue lamamise poosi. Vahepeal teeb šõud ka, varastab minu lõngakerasid ja kappab traali-vaali mööda tuba ringi tehes ise hullu-häält. Koer haugatab akna taga, hallo – mina ka siin. Lasen ta tuppa ja etendus algab… Nad on ikka nii armsad. Nii on, kui lapsed on suureks saanud, siis laste asendamine koera-kassi näol, toimib ka. Ja nii see aeg lendab, ikka kevade poole ja valimiste poole.😉

Toredale naisele

Ekstra kellegi jaoks on meisterdada tore. Mõtled tema natuurile, mingid ühised seigadki meenuvad ning ühtlasi kujutad ette, kuidas ta minu tehtut kannab. Loodetavasti kannab. Sest ega tegelikult me ei tea ka siis, kui tegemist on eriti lähedase tuttavaga, kas tal seda minu nikerdust just vaja on. Aga nii on, et tahaks midagi teha ja tahaks kinkida ka. Tahaks anda ja näidata, et ma hoolin ja et minu sümpaatia on tema poolel.

Selline väikene rinnaehe on heegeldatud ja pärlitega ehitud mõeldes ühele väga sümpaatsele naisele. Me ei ole igapäevaselt läbikäijad, kuid kui trehvame, on temaga alati soe ja kodune vestelda. Kuidagi nii armas ja oma, kuulab ja mõtleb kaasa. Ja kui nii kenal inimesel on aastaring täitunud, siis mõtlesin ekstra talle suure rõõmuga.  

Lilleke on heegeldatud siidisest nöörlõngast, mis tuli kodustest varudest ja mille õiget koostist ma ei tea. Karv on pärit vanast mantlikraest ja on rebase seljast pärit. Nüüd võin küll sattuda loomakaitsjate põlu alla, sest kasutan ju nahka tilu-lilu jaoks, kuid ehk siiski taaskasutus rehabiliteerib mind 😊. Pärlid puhas plastmass. Nii et kokku on saanud looduslik ja poolkunstlik ja päriskunstlikud materjalid. Igatahes, oli mõnus tegemine! 

Lillekesed

Tuli selline peen-nikerdamise tahtmine ja nii ma igal õhtul, vabal momendil olen heegeldanud, pärleid niidile lükkinud ja niidi-nõelaga õmmelnud. Ma ei teagi, milleks ja kellele selliseid lillenumpsikuid vaja on, aga igatahes mulle meeldis neid teha. Heegeldamise ajal tekkis mul kaks kujutluspilti, milleks neid lillekesi kasutada. Kena prossike rinda, on esimene idee ja teine: kuusehe, selline lumiste lilledega ehitud kuusk oleks tõesti väga äge. Kuuseehteks peaks neid ikka veel üksjagu tegema. Probleem on aga see, et tahaks oma kodustest materjalivarudest lahti saada. Paraku ei ole rohkem seda valget karva ja punaseid helmeid. Peaksin neid juurde hankima. No igatahes vaatan, kuidas indu jagub. Mõttes mõlguvad juba uued ideed.  

Marejal: taaskasututatud lõng on mingi kunstlik matejal; pärlid; ja  kunstnaha karva jäägid, mille kunagi soetasin Abakhanist. 

Nagu lilled lumel