Veiseid rohkem kui inimesi

Koroona on kestnud nüüd juba liiga kaua. Mulle tundub, et kõik on sellest väsinud. Ainuke pluss on minu arvates praegu see, et kodust aega on rohkem ja olen jõudnud tähele panna, kuidas  lilled tärkavad, kuidas koer tapleb metsmesilastega, kui palju ülaseid on metsa all … Naati olen ka toiduks tarvitanud vist rohkem kui ei kunagi varem. Kui on kiire, kes neid siis ikka nokkida jõuab. Nüüd aga on rännanud naat salati sisse ja supi sisse. Nii on, see kevad jääb igavesti meelde kui koroonakevad. Kui see vaid nii jääkski!

Aga et on kevad, siis kodukandis tuli ikkagi vaatamata piirangutele ära käia. Käisin kalmistul ja kodutare hoovis. Õuest kaevasin endale mõne lille, mida arvasin endal vaja minevat. Maha sõitsime üsna pika maa. Kuna mul oli ka sohver, siis kõrvalistujana oli tore vaadata, kuidas meie maal elatakse. Praegusel aastaajal on majad nagu peopeal, rohelus veel ei varja ja majad ise tulevad esile. Mulle tundub, et elamine maal, ükskõik siis, millisel viisil, on taas hinnas. Silma hakkas täiest vanu maju, mida on hakatud renoveerima ja selle üle on hea meel. 

Inimesi ise aga silma just eriti ei hakanud. Seekord oli õnn kohtuda peamiselt vaid lehmadega. Kõigepealt olid maanteel, keset teed väikesed karvased vasikad. Olid nunnud küll. Kodutares ei olnud kedagi kodus, vaid üks pullipoiss pikutas õuenurgas. Ma ei tea, miks ta seal oli, aga umbusklikult meid seiras ta küll. Koduteele asudes tegime põike ka randa, sest koduküla rand, sellest ei saa mööda sõita ilma nägemata. Ka seal olid vaid lehmakarjad, inimesi ei kusagil. Nii et kodukülas kohtasin veiseid rohkem kui inimesi J

Kõik on Koroona

Ajaarvamine on selle koroona jamaga totaalselt segamini. Nii võib olla kolmapäev väga vabalt teisipäeval, neljapäeval hoopis reede, vaid laupäev ja pühapäev omavad õiget tunnet. Sest siis on  Maahommik ja õhtune saun. Vähemalt mingid pidepunktis, millest kinni võtta.   Argipäevad aga on nagu on; koroona, koroona, koroona. Püüan küll vähem uudiseid vaadata, aga kõik telefoni kõned, korraldused töö juures, manitsused lapsele, oletused ja tühjad jutud on ka koroona. 

Tegin pühapäeval ühe linnatiiru, sain lapsega kokku, ikka ca 3 meetrit vahet. Tema pani oma desinfitseeritud kompsu maha ja mina enda oma ka, vahetasime nagu mingit salakaupa. Eemalt andsime teineteisele teada, et meil on mõlemal kopp ees sellest olukorrast. Isegi pesapojal oli kodust nii suur kopp ees, et temagi oli valmis vabatahtlikult valmis lihtsalt kaasa tulema. Linnas selgus siiski, et talle on vaheldus ka toidupood. Katsetasime Selveris. Ostlemine on praegu selline luuremängu moodi, et kui keegi läheneb, siis peab põgenema.

Kuna argipäeval koduseid on meil tavaliseset rohkem, siis toiduvarud vähenevad ülehelikiirusel. Nii mulle tundub vähemalt. Alles viisin 40 eurtsi poodi ja juba pidin jälle minema. Ja iga kord haarab käsi ka sellist kraami kaasa, mida esialgu osta plaanis ei olnud. Selline hamstri tunne on - varu peab olema piisavalt. Nahavahele läheb muidugi kõik mis hambaall ei karju.

Vihaga ja vihaga

Kui see kriis lahvatas, siis esialgu tundus, et ah, ju paar päeva ja läheb üle. Aga nüüd on juba kolm nädalat ja vaibumise märke ei paista veel. Minul on tegelikult läinud siiani hästi, käin tööle ja koju ning vahest harva ka poodi. Üldiselt selline korraldus antud olukorras sobib hästi, sest minu töö mulle meeldib, on vaheldus ja isegi meelelahutuseks hetke olukorras. Täna ei ole ma sellises mõnusas elukorralduses enam kindel. Kuulda on, et töö võib minna sunniviisiliselt puhkuseks. Vot see variant ei ole mulle sugugi meele järgi. Mida on praeguse tuule, külma ja isoleeritusega puhkusega peale hakata. Sõna otseses mõttes puhata, oleks vist õige vastus. Eks need sunnitud asjad on nagu on.  Kui keegi sundima hakkab, teeb ikka vihaseks küll.

Sellel talvel olen teinud näputööd meie sauna heaks. Kuna teemaks sai roheline, siis sai padjakatteks ka üks juhuslikult kapis alles seisnud villane riidetükk. „Sauna suure vihaga“ sobis padjale hästi. Seega meie sauna võib minna vihaga ja kui keegi välja vihastab, siis vihaga.

Kannatliku meelega

See vaip on minu selle talve töö. Jaanuaris vaatasin, et mehel edeneb see ehitustöö nii ägedas tempos ja mina ei ole mitte kui midagi meie saana-majakese heaks teinud, seega hakkasin kibe-kähku punuma. Ostsin K-rautast vaiba alusvõrgu ja asusin sõlmima. Sõlmisin umbes 14000 paela-lõnga jupikest. Hamster nagu ma olen, on mul ikka veel kodust tagavara, mis tuleks ideaalis ära kasutada. Näiteks pean ma takunööri nii ägedaks materjaliks, et olen kõik jupid ka alles hoidnud, sest mine tea, millal vaja läheb. No ja nüüd oligi nii, et läks vaja. Tegelikult tuli ka puudu, kuid eks nagu ikka, mõtlesin jooksvalt oma mõtteid ümber ja kasutusse läks veel koduses kapis leiduvaid materjale: roheline ja pruun tundmatu koostisega lõng. See roheline on väga armas värv ja andis inspiratsiooni kogu sauna eesruumi kujundamiseks.

Ega see sõlmimine just mingi imetore tegevus ei olnud. Esialgu oli ju huvitav, aga no 14 000 sõlme, seda ikka andis sõlmida. Aga ettevõtmine viib sihile sel juhul, kui kannatust on rohkem kui kassil ja minul seda ikkagi on. Siht oli silme-ees ja kujutlusvõime genereeris valmis vaipa meie saunaruumis. Iga alustatud asi saab ju valmis, kui sellele end pühendada.

Loodan, et meil kõigil jagub selles koroona-jamas kannatlikku meelt, mis muud. Küll kõik läheb ükskord mööda.

Elutempo aeglustaja

Möödunud nädalal oli nii kiire, et pea igal õhtul jõusin koju alles pool üheksa õhtul. Traditsiooniliselt oli esmaspäeval trenn ja sealt edasi tegemisi jätkus: teisipäeval klubiline üritus, kolmapäeval kino ja koolitus, neljapäeval töised tegemised ja reedeõhtune sündmus jäi lihtsalt ära, sest ühtäkki oli alanud isoleerimine. See tähendab suur kiirus sai hoobilt mööda ja enam ei pea kusagile minema, ei kinno, teatrisse, külla, šoppama jne. Õnneks on ikkagi tööle asja, kuigi ka see toimub pisut teisenenud kujul.

Kusjuures tegelikult on väga tore õigel ajal koju jõuda, kodus asjatada ja mitte tormata. Mind see kiirustamine on muutnud alati närviliseks. Samas ei raatsi ju loobuda teatrist, kinost, reisimisest jms. ja nii saigi pidevalt ülebroneeritud oma päevad.  Nüüd aga kui varianti ei olegi, pole ka häda. Kuna olukord tundub pikema prognoosiga, siis ilmselt jõuan ka kappide koristamiseni.

Meie koduõppija just väga õnnelik antud olukorra üle ei ole, sest meie kodus olemine ja elamine ongi nagu elu vanajumala selja taga, kus sa ei näe sõna otseses mõttes ühtegi inimest peale oma ema ja isa. Ei ole just unistuste elu noorele hingele. Seda enam, et ära jääb klassiekskursioon, trenn, s.t kõik mis kooliväliselt rõõmus valmistas. Katsun ikka meelde tuletada, et mida muuta ei saa, seda pole mõtet vaenata.

Nii on, et kui miski on kaugel, siis on see nagu taust kusagil, mida sa lihtsalt konstateerid kui fakti. Kui see viirus oli Hiinas, tundus see kaugel ja meisse mittepuudutav. Itaalias levides oli ka veel kusagil seal, mis meile ei mõju. Oli ju arvata küll, et see on vaid aja küsimus, millal see viirus nagu rändlind, kohale lendab ja nüüd siis olemegi paanikas siin. Kõik uudised külvavad ühtepidi vajalikku infot ja teistpidi vaid paanikat. Ma ei teagi, kas ma kardan, veidi vast ikka.

Aga vaatamata viirusekartusele on kohale jõudnud kevad, mõni päev näitab end isegi päike, lumikellukesed lõpetavad õitsemist ja krookused alustavad, Vaarikapõõsast saab korjata naati ja longuslaugu lehed on ka juba nii pikukesed, et kannatavad salatisse korjamist. Ka mustsõstrapungad on niipalju punnis küll, et neist juba teed saab. Nii et mis seal ikka, katsume viirused eemale ehmatada varakevadise värske kraami, rahuliku meele ja optimistliku meelega.

Kaardi tegemine

Kordan ennast taas, et ma ei ole just suurem asi kaardi meister, kuid see asjaolu ei takista neid meisterdamast. Seekord heegeldasin erivärvi lillekesi ja sättisin neid kartongile. Kaart läheb minu armsale ämmale. Võib olla oleks lihtsam ja saaks ka efektsema asja valmis, kui osta poest erinevaid kleepse, sitse, pitse, aga mina tahaks ikka oma koduseid varusid hävitada ja seega ei soovi kübetki uusi meisterdamise asju osta. Kipub ju nii olema, et kui miskit materjali ostad, siis midagi jääb alles ja sellest „midagist“ ei valmi enamasti rohkem midagi.

Seekord heegeldasin varem heegeldatud niitidest ja pärlid on ka kusagil varem kasutuses olnud. Ka kartong on kaustiku tagakaas. Vaid kohvitassialus on uus. Aga minu arvates sai kaart päris uueväärne, sest ma ei haruta ju väga kulunud linikuid ja korja ka väga tuhmunud pärleid. 

Igatahes, ise olen rahul ja ämm ka kindlasti. Midagi hella ja õrna ka siin koroona-paanikas.

Vahepeal on nii

Vahepeal on olnud talv ja järg on jälle kevade käes. Seekord oli see talv "rekord" pikusega, kõigest kolm päeva. Kuigi et jah, linnukese sain kirja, sest koos perepeaga valmis lumememm ja suusad panin ka korra alla ning umbes 4 km jälgi lumele tallasin samuti. Tänaseks pole suusajälgedest haisugi ja lumememmest on alles ka vaid porgand. Aga sellel lühikeseks jäänud talvel on vähemalt üks suur pluss – ta andis kevadeootuse tunde. Ja kevade moodi näeb meil kodus kõik välja küll: kõikjal uputab, nii puude kui põõsaste alused on vett täis; põõsad on kohati pungas ja katsetuseks panin kasvuhoonesse ühe kartuli maha.

Muidu elan ja olen siin tasa ja targu, enamasti tööle-koju trajektooril. Tegelikult olen ma isegi tubli, sest olen suutnud ka korra nädalas end trenni vedada ja eriti tubliks võin pidada end selle eest, et saan hakkama ka sellise üldise treeningkavaga, kus on nooremad ja veidi vanemad koos. Mina, kes ma trenniinimeseks end üldse ei ole pidanud, tunnen end lausa motiveeritud ja hästi. Kõiki hookus-pookusi kaasa küll teha ei saa, aga enamusest võtan osa. Ja kui nii ei saa, siis teen omamoodi.

Käsitöiselt teen ühte suuremat asja, kus on vaja kannatlikkust ja materjali. Neist esimest mul on, teisega kipub jama tulema. Käsil on mul tegelikult üks vaip. Mõtlesin, et annan oma panuse ka saunamajja. Mees on niivõrd tublit tööd teinud, tahaks siis ka, et minu väikene tegemine oleks samuti tema tegemiste kõrval.

Meie koeral on juubel, saab juba 5 ehk siis korrutades 7-ga teeb inimeludes 35. Selline ilus iga peaks olema. Ise ennast 35ks mõeldes oli tegelikult küll tore aeg, sest oli veel nooruslikku jumet ja samas oli igasugu puberteetiline põdemine möödas, teadsin kuidas olla ja mida tahta. Oma kutsut vaadates tundub, et tema teab ka mida tahab ning selline noorusele omane tormakus on samuti möödas. Me klapime väga hästi. Eile oli nii hirmus ilm, et olin hea peremees ja jätsin ta tuppa kogu päevaks. Ta oskas seda hinnata, toas lollusi ei teinud ja oli minu kojunaastes ütlemata õnnelik.

Ja üleüldiselt ongi põhjust olla rahul, roosa ja rõõmus. Kurtmise kohti on vähe ja needki enamasti kõik sellised, mida ise muuta ei saa sh koroonad ja muud jamad. Ehk läheb mööda ;)