Märts

 *Uut kuud alustasin pikema unega. Jäägu see vana kuu nende vanade pahameele ilmingutega kus seda ja teist. Ka minu ihujuuksur mainis, et ära nüüd sellesse kinni jää. Küllap kostusin ka temale liiga virisev. Igatahes mured kurdetud ja uue hooga edasi.

*Aga mis uue hooga. Ka tänasesse päeva jagus ebameeldiv uudis, mis mind küll isiklikult ei puuduta, aga korda ikka läheb. Kabinettide vaikuses võetakse vastu otsuseid, teadmata kohalikke olukordi või täpselt adumata, mida otsus teisele inimesele tähendab. Mina ütleks, et konkreetsel juhul anti allakäigu treppi esimene aste kätte ja edasi astu kas edasi ülespoole või astu sellelt esimeselt astmelt tagasi. Uusi uksi selles paigas ei ole. Võtan väga südamesse neid halbu uudiseid. 

*Arutame veel asju, et kes mida kaasa võtab ja kokku pakib. Oleme end taas teele asutamas.

*Kodumaist elu jäi vahele nädalake ja peale ka. Ootasin seda aega väga ja õnneks ta tuli. Rändasime ühte maailma nurka kokku ja taasnägemine tõesti pigistas pisara välja. Kõik see vaevarikas teekond oli seda väärt ja mu hinges on suur tänu.

*Igatahes kiisu armastab mind kõige rohkem või on tema see ainuke, kes oskab oma tundeid välja näidata. Olen üleni ära lakutud ja üle nühitud. Aga kodus õitsevad lumi- ja märtsikellukesed ning linnud laulavad kevade laule. õues on kenad päikeseilmad ja laskesuusatamise šhou oli tore. Eile juba punnitasin The Killerit vaadata, sest tahaks ju teada, kes see killer siis ikkagi on. Ja tasapisi tulevad meeltesse taas kodused ja töised kohustused. Nii alustasin õmblustööga, mida pikalt edasi lükkasin ja lükkaks veel, kui kannataks. Aga laps ootab ja see on suur argument. 

*Iga päev need hooldekodu jutud ja vanainimese häda-viletsuse jutud. Kuidagi iseenesest keerleb vestlus nendele teemadele. Natuke frustreeriv, aga paratamatu. Paratamatu oli ka ühe tühja jutu levitamine, sest seda esitati mulle nii veenvalt ja uskusin siiralt seda ülekohut. Aga võta näpust, temal oli vist valikuline kuulmine ja kuulis ainult poolt tõde. Võtsin isegi tema mure ka oma mureks, aga tuleb välja, et mure on küll, aga teise nurga alt ja laimukampaania pidanuks olemata olema.

*Nägin esimest liblikat, oli kirju, mis ende kohaselt tähendaks ,et igav see suvi ei tule.  Täna oli nii suurepärane ilm  ning selle puhul esimese asjana hommikul toppisin talve joped kapi sügavustesse ja edasi asjatasin terve päeva õues, tehes vaid laskesuusa pausid. Õhtuks oli vill peos ja selg kange.

*Kes sel nädalavahetusel selga kangeks ei saanud, see õues e käinud. Olid imelised ilmad. Peremees kärpis õunapuid ja mina vedasin oksi. Tuuseldasin vaarikate vahel ja panin esimesed redised mulda. Pärast talveund oli nii palju indu, et töö lendas käes. Värskenduse doosi sai kasemahlast ja igati tore kevade algus on olnud.

*Õhtuti näpud sügelevad, otsin seda õiget maandavat näputöö ideed, aga hetkel ei tule miskit mõistlikku meelde. Elamisse lihtsalt enam ei mahu isetehtut või õigemini, selle kontsentratsioon saaks liiga suur. 

*Läksime päälinna tohtri manu, kes arvas mind uurimise kõlbulikuks. Taas üks häiriv koht juures, sest ei tea, mida need geenid siis lõpuks ütlevad. Lihtsam on ju elada kotis, aga teisalt…

*Suusapidu lõppes minu meele järgi, Lagereid on minu armastus. Jaa Bo´d ka, aga see ülim ülistamine mulle ei istu. Nii et hinges väikene tühjus, sest taas üks hooaeg lõppenud, ja kuigi uut lubati oktoobris, siis seniks on asendustegevust vaja

Veebruar

 *Lõpetasin jõulud kustutades jõulutuled ja korjates kokku muu jõuludekoor hoovilt.  Aitab nüüd küll. Mingis mõttes lõpetasin ka möödunud aasta koriluse noppides ebaküdooniapõõsalt vettinud ja raiskuläinud ubinaid. Alati on saaki kahju põõsale jätta,  aga seekord läks nii. 

* Pikk jaanuar sai otsa. Lõpetasin selle oma tädikest sünnipäeval tervitades. Minu lemmiktädi, mäletan, kuidas teda sai pikisilmi lapsena külla oodatud. Nüüd on tal jalg tönts, aga huumorisoon on ikka alles. Olid toredad tunnid tema seltsis. Rääkisime palju ja mul on nii hea meel,  et ka seda kuulamise oskust ei ole ta minetanud.

*Küürisin aknaid ja kraamisin toas ning õues. Väljas on sopp ja lumikellukeste õied. Tuli selline tunne,  et hakka või aiatöödega pihta.  Aga veidi on eelmise hooaja omi pooleli.  Nii et lõikusin lillepealseid ja korjasin oksi.

* Telerit ei ole mõtet  üldse lahti teha, ühest otsast hirmutatakse, teisest nagu lohutatakse ja aidatakse. Aga see hirmufoon on tugevam tunne ja selle paanika taustal neid hingeaitajaid lihtsalt ei jätku. Seda enam, et suur mure on armsa vanainimeste hädade pärast, keda parendada enam ei saa. Aga eks temalgi lootuskiir hinges, kuigi jõuetus kehas. Kuulan ja aitan kuidas jaksan. Üldiselt olen täna selline kurb, aga saun aitab veidi ikka.

* Tagumine aeg on  lugeda vendade väest, kuidas Tarjej ja Johannesest said laskesuusa prod. Igatahes hommikuse peavalu ajasin nende kaela, no natuke ise ka süüdi, et kael kõveras voodis lugesin. Aga unepausi öötundidel täitsid nad hästi.

* Mina olevat arenguhüppe teinud treeneri sõnul. Vist oli hästi küll, sest sain neid paindeid tehtud, mis varem pole hästi õnnestunud. Ei ole vaja end passi vaadates maha kanda.

*Sõbranna ütles   et tema on kultuurne inimene ja vaatab kultuurisaateid. Mina otsin pigem inspiratsiooni ja alati seda ei leia OPist, või kirjandusministri juurest.  Täna õhtuvaikuses heegeldades mõjus inspireerivalt Kesadepesa podcast, aga eile kuidagi innustas Parvede pere oma tegemiste ja suhtumisega. Naine on muutliku meelega, võib olla homme innustun Hargla mõtetest, ma ei tea.

* Tänast päeva iseloomustab pekki läinud küünlategu, no ei tulnud nii välja, nagu vaimusilmas ette kujutasin ja tegelikult ka katsetanud olin kunagi. Käkerdasime midagi, aga see sobis ju ka.

*Ja tänase päeva parim hetk film Aurora ja halvim: mõistmine, et minu heegeldis ei kõlba kusagile. 

* Üle mitme aja säras imeilus sinine taevas. Käisin üle pika aja kõnniringil.

*Päevades on praegu pisiasju, mis meele rõõmsaks teevad. Keegi tuli ja tõi tööjuurde imehäid seemnekrõpse. Mees tõi saabuva sõbrapäeva puhul lilled. Üks proua tööjuurde kohvi. Keegi on saanud aru, et abi palumine polegi nii hull. Lapsuke esitas oma lasteaia programmi. Teisel lapsukesel läks võistlusel hästi.

*Sõbrapäeva hommikul tuli sõnum sõbrapäeva sooviga tundmatult numbrilt. Küllap ikka sõbralt. Saatsin vastu, aga nüüd närib uudishimu,  kes saatis.

*Päike ja siis lumepilv ja jälle päike, selline tore ilm kutsus õue. Esialgu mõtlesin kõndima minna,  siis aga otsustasin asjatada õues ja kasulikumalt aega veeta. No igatahes mõned kuivanud lilled murdsin ja kuivanud puuoksad vedasin. Aga oli ka laskesuusatamine ja Eesti laul. Oli tore üksinda kodus päev.

*Sain endale kõrvaussi,  peas kumises öö läbi espresso machhiato. See laul on kummitav ja lausa saatanast, sest isegi magades ta kumises mul peas. Hommikul ütlesin kaasale ka, et  sain endale uue kõrvaussi ja järgmises ööunes need ussid tulidki. Aga mitte mingid väikesed ussikesed, vaid kolm erinevat madu vingerdasid toas. Minu kadunud isa võttis lõpuks ühe kätte ja läks temaga. Uhh, kui hirmus uni oli. Piisas vaid ussikese mainimisest kui maod kohal.

*Nii kiire oli suusatamist vaatama, ikkagi Bo´de viimased päevad. Ja siis selle elevuse keskel ei fikseerinud telefoni asukohta.  Öö hakul käisin tööjuures otsimas - ei midagi. Edasi tuhlasin tubades, ja eks meil otsimise jaoks maja suur, ikka viimasest toast leidsin 

*Olukord on vist selline, et oleme mõlemad liimist lahti ja siis on juhtmetes ka sõlm sees. Olukord, mil koju tekkis uus telefon, kus avakuval 18.00  17.02 E.  Kaasa küsib, et mida see 17.02 tähendab. Mina: Kuupäev, kallis. Mina tõsimeeli: aga mida E tähendab?   Tema: esmaspäev. Naersime tükk aega. Kas me juhmid oleme. Nagu oleks :D

*Öös on kolle, võib oletada, igatahes tundub, et meie kass nägi. Kui südaööl kostus tema suust kohutav hääl ja pissi oli laiali pritsitud, siis pidi see keegi kohutav seal akna taga olema. 

*Olukord on keeruline, ventileerisin end telefoni abil. Ega see nüüd ei muuda midagi, aga olgu see siis nagu lootusekiireks lahenduse poole.

*Ei ole parimad aasta esimesed kuud olnud. Üks ootamatu lahkumine läks väga südamesse.  Kui inimest vaid tead, siis nendid kuidagi nagu fakti, et jaa, mul on kahju. Aga isiklik kokkupuude on juba midagi palju rohkemat.  Tema soovitatud raamatu loen kindlasti läbi.

*Ja sai meie vaba riik aasta vanemaks. Oli toimekas päev, sest kiluleivad ja muu söök vajas tegemist. Ühesõnaga olen välja vahetanud  köögitoimkonna vanema põlvkonna. 

*Ükskõik, mida ma teen, kus ma käin või olen, ikka on üks teema mõttes kogu aeg. See painab mind, natuke on see ka südametunnistus, samas jõuetus asju muuta, ka kaastunne ja hoolimine. Keeruline see eluke mõnikord. On asju, mida ise muuta ei saa ja kui veenda ka ei oska või ei saa, siis ongi nagu peaga vastu seina jooksmise tunne

Jaanuar

 * Maja läikima, keha saunas puhtaks, mis natuke nagu hingepuhastus rutiin ka, kana ahju ja nii see vana aasta viimane päev möödus. Ikka  vaikselt ja koduselt nagu meil viimastel aastatel kombeks. Uue saabumise puhul vaatasime naabrite rakette ja tuttu. Loodame, et meil tuleb hea aasta.

* Aasta esimesel päeval näitas ilmataat oma halvemat poolt, kallas vahetpidamata vihma. Nii jäi minu traditsiooniline kõnniring ära . Pole head riietust on minemata jätmise põhjuseks. See ei ole hea vabandus, aga sobib siiski.

*Need hoiatused,  et ilm on hull, ärge liiklusesse minge, kõlavad pahaendeliselt ja hirm on roolis olla. Aga kui pole valikut, siis vajadus kaalub hirmu üle ja läksin. Kui juba teel, pole probleemi,  olen see eelnev pabistaja. Ajasin oma asju, kuid kahe asja vahele jäi paar tundi ja olin sunnitud aega veetma mööda poode tuiates.  Hullemat piinakambrit,  kui üleriietes ühest poest sisse, teisest välja, pole vist  olemas. Väga palav ja tüütu ajaveetmise vorm. Ostma ei isutanud miski. Humanas proovisin küll ühte kleiti,  aga lõpuks kiitsin end tühjade kätega poest tulemise eest.  Ja muidugi selle eest,  et tõin auto kenasti koju ühestükis.

* Öösel soovis kiisu õue minna. Hommikul oli lumel näha tema käigud. Kusjuures on ta oma jälgi sõbralikult jaganud hiirega, mõlemad olid välisukse taga käinud ja lootnud tuppa sooja pääseda.  Kiisu oli lõpuks varjunud puukuuri, kuid kuhu hiireke, seda nüüd ei tea. 

*Ööga oli lumekoormat juurde sadanud. Oli rõõm seda kühveldada.  Ilm päikeseline ning oli mõnus teha oma hoovis füüsiliselt kasulikku tööd.

*Mu kassike on väike,  ta silmapaat kui päike.... lastelaulu sõnad. Kiskja on ta samuti, ja üsna julm. Vaatasin õudusega seda kassi mängu hiirega. Kassil oli ju fan, aga hiireke värises hirmust ja see agoonia kestis kaua, sest kassike otsustas mängida kauem kui võiks. Ei saanud hiirekese suremist kiirendada ka, sest see oleks olnud mulle liig. Igatahes läksin tööle ja küllap see lugu lõppes teadagi kuidas.  Õhtul naastes polnud hiirest enam jälgegi.

*Nüüd on sula aeg, lumi pakib või siis hakkab kokku kenasti. Igatahes tegin hommikul silmad lahti ja otsustasin, et lähen õue memme veeretama. see võib olla ainukordne võimalus, ega talve ju ei tea. Oma privaathoovis on seda hea teha, ei nõudnud ekstra riietust, hommikumantlis lumememme veeretada oli täiesti ok. Igatahes üks paras pikuke valmis sai. Siis sättisin end tööle ja päev oli kuidagi lõbusam.

* Hommiku teekond enne tööle jõudmist on garaazi, auto välja ja minek. Avatud suuga kott käes ma garaaži suundusin. No hea et ikka kott lahti oli, katuselt sadas alla sahmakas lund ja otse kotti. Kraevahele ei saanud. Eks ma siis tükk aega oma kotti tühjendasin.

* Kätte on jõudnud tänuvõla tasumise aeg. Kui vanad abi vajavad, siis esialgu on raske oma tegemisi maha suruda, aga siis tuleb meelde see abi, mida meile anti ja saan ju aru, et tolmurullid põrandal on tühised nende mure juures. Nii et jätsin omad plaanid ja läksin appi. Teel nägime luigeparve lendamas,  nad olid nagu müstilised saadikud uduses lörtsises taevas. Ning kolm mägivest matkasid nagu tõelised matkasellid suure maantee ääres.

* Tuisuteed tulid ja ütlesin mõlemale tulla tahtjale, ärge tulge,  jääte hange kinni. Ise läksin suusatama. Kõlab küll nii,  et ma lihtsalt tahtsin suusatada ja elimineerisin kõik segajad. 

*Uus krimi pühapäevaõhtul taas, olen kohe nii põnevil. Ja siis leidsin uue käsitöö poekese-kohviku. Nimelt Tallinn-Pärnu maantee ääres, Ares on endise meierei hoones uus elu ja hingamine. Saiakesed maitsesid head.

*Kõndisin mööda tänavat vanainimese telefon kotis. Kodus targem inimene pidi seda natuke seadistama, et see vanainimene muretult helistada saaks.  Igatahes kõnnin rahulikult ja kuulen, keegi kotis räägib.  No näed siis neid nuputelefone, otsustas ise valida numbri ja sebis mulle vestluse. Mis oli ju hästi, me polnudki kaua rääkinud.

*Samal ajal,  kui mina suures õnnes aastale tagasi mõtlesin, ei olnudki kõik nii hästi.  Elu, eluke, miks sellised käigud. Eks loodame taas parimat, aga olen  raputatud. Homme on kindlasti parem, hommikul hoidsin pisaraid tagasi. Päeva lõpuks tulid ikka head uudised, no nii head, kui nad hetke olukorras olla saavad. Igatahes mure läks tsipa väiksemaks.

* Pool aastat tagasi kinni pandud hambaarsti aeg saabus. Sellel kinnipaneku hetkel tundus nii kauge, kuid aeg läheb nii kiiresti.

*Millest tuleb paha tuju? Ärkan hommikul üles ja olen kohe kettas kõige peale. Ma ei saa aru, miks inimene, keda sa pead oluliseks, nii käitub. Igatahes suudan mina enda peas seda eilset päeva kedrata ja kedrata ning isegi ööuni oli poolik selle ketramise pärast. Tahaks, et selle maailma osa, mis inimeste käitumisest sõltub, oleks parem. Et meil oleks empaatiavõimet rohkem.

*Ķudusin päris palju tühja. Oli visioon, aga must lõng ja õhtu pimedus ning vigu tuli palju sisse. Ning ühel hetkel tundus ka visioon nõme. Uuele katsele läksin heegelnõelaga.

*Olin sügavalt nördinud. Aga väike vestlus muutis asja. Ma ei ole otse peale lendaja. Seega alustasin otsekohese kuid neutraalse küsimusega ning jõudsin selleni,  mis kinnitust sai. Olen seda meelt, et arusaamatused, möödarääkimised jms tuleb sirgeks rääkida. Antud juhul oli küll nii, et tehke minu sõnade mitte tegude järgi, sest seda mida ta on kõva häälega välja kuulutanud ja endale vastu rindu tagunud, täitnud ta ei ole. Aga niipalju mõjus minu rahumeelne jutt küll, et tema eneseanalüüs oli positiivse suunaga. Täna tuli vastu hoopis teine nägu, teine suhtumine. 

* Mulle tundub, et seda aastat on nii pikalt olnud, kuid ikka on veel jaanuar. See kuu on nii heitlik olnud nii ilmastiku kui ka lihtsalt elu suhtes. Võib olla tõesti see pori ja pimedus on süüdi, aga vargsi läheb valgemaks, laupäeval nägin korraks päikestki ja vast läheb paremaks.

*Lõpetasin jõulud kustutades väli jõulutuled ja korjates kokku muu jõuludekoor hoovilt.  Aitab nüüd küll. Aga mingis mõttes lõpetasin ka möödunud aasta koriluse noppides ebaküdooniapõõsalt vettinud ja raiskuläinud usinaid. Mul on alati saaki kahju põõsale jätta,  aga seekord läks nii. Või mis jõulude jutt, üks lilleke aiapotis näitab oma õit, ei teagi nüüd, kas uue hooga või on vanast hooajast allest.

*Ega see jaanuar nüüd muud ei olegi, kui vaid enamasti töö, sekka üks teater ka. Ugala on enamasti turvaline valik oma repertuaari, koogivaliku ja miljöö poolest. Ei pettunud seegi kord. 

Aasta 2024. tänu

 

Üks ilus arv siin maises ajaarvamises on taas ajalugu. Alles algas ja juba lõppes, nagu müstiline vilgatus oli. Samas sellesse aastasse mahtus nii tohutult palju ja seda õnneks isiklikus plaanis hea poole pealt. On olnud ka hirme ja ärevust, aga olen suutnud end kokku võtta ja jätta need hirmud seljataha. Tänu sellele olen saanud teha nii mitmeid asju elus esimest korda, ning uued kogemused on minu do-to listis juures. Mul on olnud sel aastal äge elu ja minu tänutunne ulatub juukseotstest varbaotsteni.

Suurimad sündmused olid kindlasti meie reisid. Olen tänulik perele, kes on toetanud minu elu igati, just tänu neile on teoks kõik reisid ja muud käigud. Ei julge öeldagi, mitu korda ma sel aastal lendasin, kuid see kõik on teoks saanud vaid tänu omadele. Üks neist on mind kutsunud, teine on pakkunud kodust tagalat ning kolmas hoiab ikka kätt pulsil. Minu selle aasta reisipagasis on kuus uut riiki ja kaks vanagi üle vaadatud. Ja see teeb mind õnnelikuks. Maailm on nii ilus paik ja tahaks seda kogeda ikka veel ja veel.

Maailm on ka meie väike Eesti, ka siin saab avastada ja rõõmustada nende avastuste üle. Mind tegi õnnelikuks ka see, et elu esimest korda käisin rabas ujumas ning Soomaal kelgutuuril. Et ma lisasin oma etenduste pagasisse mitu head kontserdielamust ning teatrikülastust. Huvitavaim oli Ugala teatriga linnapeal jalutamine ja Endlas „Rocco ja vennad“ ning muidugi Dagö kontsert. Et minu lugemistepagasisse mahtus 60 raamatut, millest enim jään mäletama Kaheksa elu (Brilkale) ja Romain Gary „Elu alles ees“. Et minu käsitööpagasis on palju sokke, vahva tikitud kotike ja heegeldatud totsikuid.

On olnud väga ilus suvi, mis kasvatas meile uhked kõrvitsad ning palju porgandeid. Kartuli saak oli lausa rekordlik. Meil on uus edev pereliige ja meie kiisu on üliäge tegelane, kes arvab oma urisemistega end ka koeraks olevat. Mulle meeldib meie kodu ja ma armastan seal toimetada.

Olen jõudumööda utsitanud end kõndima, võimlema, venitama. Tunnen end tervena.

Jah, kindlasti on neid asju, milles või mille-kelle pärast ma end hästi ei tundnud, aga jäägu see igavesti maha vana aasta selja taha.

Üheksateistkümnes

 *Sattusin täna nii hoogu, et unustasin end tööle. Jälgisin kella omast arust küll, aga vaatasin vahepeal vist arvuti nurgast kella asemel kuupärva 

*Seevastu täna oli võimalus võtta end töölt vabaks ja seda ka tegin.  Kodus valutasin pead  pesin uksi ja kappe, sättisin asju ning korjasin puu alt viimase lume alla jäänud õunad.

*Pläkutamine on saatanast, võtab produktiivsuse maha, raiskab aega, aga seevastu on vaja mõnikord ka oma mõtted, tunded ja emotsioonid maha laadida. Nii et natuke nagu hea ka 

*Tegime oma prouadega jõuluistumise,  jututeemad keerlesid hooldekodude ümber,  ju see kuulub kategooriasse:  ealised iseärasused.

*Minu üks unistus on olnud Dagö kontsert ja nüüd sai seegi teoks. Ma fännan Saatpalu häält, laulusõnu ja muusikat täiega. Täiesti ekspromt minek ja ma olen nii tänulik selle kogemuse eest. Kontserti kuulata stoiliselt istudes on keeruline, aga sellegipoolest kümme kümnest kogemus ja vahva naisteõhtu pealekauba.

*Vihma sajab iga päev,  ära tüütab. On küll keebid ja varjud , aga õue ei isuta.  Koristan taas, vaatan suuska , loen, koon ja logelen.

*Jõuludega on taas keeruline. Kingimure lahendasin enamasti Magrada toodetega. Aga laste kingitustel peaks olema võrdsus, paraku seda ma küll ei saavutanud. Tüdrukutega on kuidagi lihtsam, kuid meil on ka poisse. Nüüd tunnen süümekaid, nagu ma oleks tüdrukut millegipoolest rohkem eelistanud. Keeruline on ka seda kampa korraga kokku ajada, sest igal perel mitmed kohad läbi käia, kuhu ja kes ja millal, see läbirääkimine võttis aega ja ega polegi päris selge veel.

*Telekas on hea meelelahutaja. Näiteks see Prillitoosis nähtud liikuvate jõuluvanade kollektsioon oli nii äge, et vaataksin seda rõõmuga päris otse allikast. Hinge puges ka helistamise mõte Pealtnägijast, et võta kätte ja helista, ära pea seda raskeks. Aga millegipärast viimasel ajal isegi helistamise jaoks küsid luba, et hei, kas sul aega minuga rääkida, või kirjutan enne messengeri, et kuule, ma helistan. Kunagi sai uksest sisse marsitud ja olidki külas. Praegu mõtleme, et kas on midagi pakkuda ja muud mured.

*Peale piparkookide küpsetamise panin prae ahju, et saaks kõik ilma liigse kiirustamiseta valmis ning pesin ühte pesu, ma ei jõudnud kokku lugedagi, mitu korda.  Igatahes pesumasin jamas, jättis vee masinasse ja nii ma siis tuletasin ajaloolist pesupesemise meetodit meelde ja väänasin hoolega. Mõned tsikibrikid masinaga, ja lõpuks tegi ta, mis vaja. Õhtul vaatasin Gucci filmi, mis mulle väga meeldis vahelduseks tavalistele krimidele. Jaa, rikkad ka nutavad ja ega see raha ning võim vaimule head ei tee.

*Õhtul vastu võetud otsus kaunistada piparkooke, sai siiski tühistatud. Üle aastate esimene kord,  mil pereliikmed ei saa nimelist piparkooki.  Lihtsalt otsustasin suhkruga mässamise asemel ja enne õhtust söömingut kõndima minna.  Väike lumekirmeke oli maas ja need 7,7 km olid küll lustiga kõnnitud. Edasi algas vaaritamine ja jõulud. Oleme tänulikud selle kõige eest, mis meil on ja ka selle eest, et üks paar jalgu lisandus veel, mis loodetavasti pidama jäävad :D  Ja seda ei ole sugugi vähe.

*Võtsin tänagi 7+ km ette. Tuul oli üsna vali, aga mõnus ikkagi. Ja siis oli lihtsalt laisk olemine.  No nii hea on laisk olla.

*Jõulutunneli vaatamine jäi pooleli,  sest taluvuse piir sai täis. Seda häda ja haigust on liiga palju. Keegi kusagil vaevleb, muretseb, valutab, millegipärast on osad meist niipidi välja valitud.  Ühel hetkel sai seda halba tunnet liiga palju  ning vahetasin kanalit.

*Olin vaid telefonikõne kaugusel, olin seda oodanud, sest minu abikäsi oli vajalik. Oli mõnus istumine. Ei mingit pikka vaariramist, lihtne toit ja lihtsad jutud. Vahetasime kingikotte ja perekondlikud pühad kõik peetud.

*Ja siis veel üks istumine. Tõrge oli,  aga see kõik läks käigupealt üle, sest oli tore. Ei ole vaja eos eeldada. See vist on ka õppetund 

*Kodukülla pühade ajal ei jõudnud,  aga läksin nüüd. Käisime külas, kuhu olime end väga õigel ajal ajastanud. Toitu pandi just lauale ning need keda näha tahtsime, olid ka külas. 

*Selle aasta viimane sünnipäev ka peetud. Pisike piiga saab aina suuremaks ja beebit meil enam ei ole. Aga õnneks veel sülle mahub ja üliarmas on alati. 

Kaheksateistkümnes

 *See lumi,  mis ilma ilusamaks tegi, lahkus pideva vihma pärast juba päevi tagasi. Mingis mõttes on lihtsam, tühja sest ilust. Muidu on nagu on,  mõnel päeval on energiat küll, teisel mitte nii väga ja sellel mitte nii väga päeval painab alati väike süüme tegemata asjade pärast.  Või õigemini nende projektide pärast, mida endale telefonikausta salvestan, aga alustada ei suuda.

* Laskesuusatamise hooaeg algas eriti põnevalt.  Lausa hüppasin teleri ees ja olin ülimalt õnnelik Söreni finišispurdi üle. No ja siis küpsetasin pärmitaigna plaadikoogi. Pole ammu seda teinud,  sest kui teed siis sööd, ja meile kahele on terve plaaditäis ju palju. Aga ega vastu võidelda pole ka mõtet, kui nii isuäratav. Eriti need natuke krõbedad ääred. Kodukorrastuspäevale lisaks otsisin ka jõulustafi kapist välja. On aeg alustada ootusega.

* Nüüd jäi jälle mitu päeva argist elu vahele. Istusime lennukisse ja sõitsime kaema Taanimaa jõuluootust. Ega sealgi meie ootusest nii väga palju erinevat ei olnud. Aga üks väike kuuseehteke näis teistmoodi olevat ning need hullud jalgratturid ning karastatud inimesed. Tore aeg oli. 

* Kass põõnab süles ja vaatan tuima näoga mingit võõramaalasetega seotud saadet. On veel reisiväsimus kontides. Aga üks edasi veeretatud õmblustöö sai tehtud , asjad lahti pakitud, pesu puhtaks ja ju see kassi magatamine ka vajalik on. Püüdis ta ju hiire ja on hellust väärt.

* Sõitsin hobuvõistlustele, sest üks tuttav lapsuke võistles. Kõike seda korraldust ja kuidas ratsanik ja hobune koostööd teevad, oli hea jälgida. Mõni laps oli nii väike,  et nii suure looma taltsutamine näis üle jõu,  aga ei, neil oli kõik kontrolli all.  Meie lapsel just hästi ei läinud, aga kogemuse mõttes ikka läks. Plaanisin küll tegusat laupäeva, aga läks nagu läks. Kui juba kodust välja sõidetud, ei siis saa hoogu üles enam. S.t laisk tähendas kahevõistlust ja laskesuuska,  tassi head kookosejooki ning suure heegelnõelaga jämeda nööriga pusimist ja imearmast öökülalist Liisit . Mulle meeldib üksinda kodus olla, kui kõigil lähedastel on hästi.

* Elu ikka õpetab. Seekord üks tähelepanematus, mis kergendas rahakotti. Või siis on hoopis see, et meil kahel koos juhtub. Mees tuletas meelde,  et suvine seiklus maksis meil pisut rohkem. Igatahes ütlen nagu mingi rikkur, et see on vaid raha. Teine kord,  kui sellist korda peaks tulema, olen targem.

* Igasugust häda ja viletsust on raske pealt vaadata, eriti kui aidata ka ei saa. Muidu on töine elu, vahepeal käivad lained üle pea, sest niipalju on ikkagi seda lollust, või mis minu arvates näib loll. Eks sellelgi ole vaks vahet. Või näivad mulle sellepärast paljud asjad lollid, et ma ise ei julge rind ees trügida, ennast maksma ei pane ja siis seljataga on hea kobiseda. Aga töine elu mulle siiski meeldib, siis tunnen, et olen ikkagi asendamatu :)

*Panin pihta,  muidugi kogemata, töökaaslase märkmiku. Õhtul pigistasin kätekreemi tuubi asemel hambapasta tuubi.  Kui hinges mingi segadus on, siis ma tavaliselt pusserdan. Mis see küll olla võiks?

* Päevaks olid konkreetsed plaanid, aga tuli keegi, keda polnud ammu näinud ning nii teda kuulates see aeg möödus. Tema puhul ei häiri seegi, et ta vaid endast ja minimaalselt minust.  Lihtsalt nii huvitavad lood, millest ühte imearmsat kokkusattumuste jadadega lugu jutustan edasigi, sest toredaid asju ei pea vaka all hoidma.

* Pidin lapsukesega sünnipäevale minema. Tema oma pisikese peakesega ootas seda õhinaga. Kohapeal tema õhin jahtus, sest ülejäänud olid kõik n.ö üks perekond ning haakumist ei tekkinud vaatamata sellele, ta on julge. Mõnikord on ootused ning need ei vasta sellele ootusele.  Ju see paratamatu on.  Minul oli lihtsalt kahju. Ühepoolselt on raske olla tähelepanelik,  osavõtlik.

* Ka meie sussi sisse oli päkapikk šokolaadi toonud. Lisaks kiikusime, kärutasime oksi ning mängisime, et tema on moosisai. No nii nunnu aeg, et tahaks seda hoida veel ja veel.

* Jõulukontsert tuli õnneks peaaegu koju kätte. Jõululaule küll ei lauldud, aga ütleme nii et ajas asja ära. Siiski jõuludele olen väga vähe mõelnud. Tuled ja viled on välja kraamitud.  Aga mida sööme, kingime, kus ja millal istume? Kes selle välja mõtleb? :D

Seitsmeteistkümnes

 *Väike terviseprobleem tuli kallale ja mõtlen siin, et kas on asi doktori manu minemise vääriline. Tegelikult on see igivana dilemma: kas minna või mitte, äkki ma tundun polkovniku lesena ja reageerin üle ning raiskan lihtsalt aega. Hetkel kaldun sinna ajaraiskaja poole vist. Nii raske on ju otsustada, ükskõik, mida on vaja otsustada.

*Novembrihallus on täiega kohal. Ühe uduse päeva tegin rõõmsamaks oma tuttaval kõnniringil, kus märkasin veel päris palju värve. Kukerpuu marju, lodjapuu marju, mõned kesalille õied ja looduse muud pooltoonid. Vedasin kimbugi koju kaasa ja õuevaasid said uue näo.

* Kapist vaatab mulle juba pikemat aega vastu üks kleit näoga, et tee mind seelikus, siis saan ka sagedamini tuulutatud.  Võtsin siis jupi maha ja õmblesin värvli.  Garderoobi oleks nagu uus ese saabunud.
*Töörindel on nii palju teadmatust, et ma ei teagi, kas peaksin end murelikult tundma. Masendav olukord igatahes. Üritan hoida muretut meelt,  aga oh seda elu ebakindlust...

* Tänane telefonikõne oli nii halenaljakas, ajas ühteaegu nutma ja ka naerma - nii lolli ideed võib välja öelda vaid hoolimatu inimene. Samas ei taha mässama hakata, ikka tahaks heaga. Ja kuna ei ole otsustajate ringis, siis on alati kartus, et üks liigne sõna võib valusasti kättemaksta.  See alandliku joone hoidmine ei ole õige, aga ma ei ole ka see inimene, kes läheb rind ees ja nõuab, ning alati on ka kartus, et mässamine on minu kahjuks.

Päev ühe lolliga ei lõppenud, selgus, et tütrelgi ukse taga üks selline käinud. Tema kuulis lihtsalt luulusid ja see oligi pretensioon. Mida aga vastata inimesele, kes kuuleb olematuid hääli sinu korterist.

* Mingil moel laheneb alati iga probleem ja seegi lollus hakkab lahenema. Pole küll päris selles suunas, mis minul mõttes,  aga oleme paindlikud, leplikud, kokkuhoidlikud ja ärgem virisegem.   Saabki viimasel ajal palju vinguda tegelikult ju olematute hädade üle.  Aga sellised me kord oleme.

* Imelik on see, et vaatamata vaid kodu ja töö trajektooril liikudes, aega on ikka vähe. Aiatöid ei ole, hoidistamist ei ole, aga ometi näib, et teha on nii palju ning ei jõua kuidagi. Ilmselt saab selle vähese valge aja süüks panna, mis omakorda hoiab ka energia ja aktiivsuse taseme madalal.

*Lahkus minu naabritädi. Tema oli eelviimane sellest generatsioonist. Seda elu, mis kunagi selles külas oli, ilmselt enam mitte kunagi ei tule. Sest kes sinna kolkakülla ikka tulla tahab. Nii see elu maal kord on. Kui kümne lahkuja asemele üks tuleb, on hästi. Meil seal üheksa sellist majakest ja vaid üks on uue elu ühte tallu loonud. Ülejäänud ootavad kedagi või midagi. Kas ajahamba puremist, et siis järgneda oma viimasele peremehele loojakarja või siis ikkagi uut hingamist.

*Taas jõudis kätte see aeg, mil oleme kokku leppinud meie ajahambale vastupidanud kursakate kokkusaamise. Pakkisin rõõmuga oma kaks asja kotti ja kihutasime erinevatest ilmalaartest kohale. Nii vabastav on kord aastas oma elu üle rääkida. Saime naerda ja hambaid teritada. Igatahes kirumise kohtades olime kõik solidaarsed ja kellel siis keda kiruda oli, aitasime kaasa. Kas sellest nüüd elu kergemaks läheb, aga niimoodi oma elusid üle rääkides jõudis taas kohale, et mul polegi midagi vinguda, või õigemini minu proleemo on tühine.  Aga millegipärast peab käima kusagilt kinnitust otsimas. Igatahes 10 10st aeg.

* Käitu minu sõnade, mitte tegude järgi, võiks öelda. Igatahes seda, mida ta teistele laulab, ise mitte ei täida igal seitsmel juhul. Aga loodan lihtsalt, et nakkused nii ülikiiresti ka külge ei hakka. Enne koroonat nagu ei mõelnudki, et oled nohune, ära kodust välja mine, sest võid oma pisikuid levitada. Nüüd selle hirmutamise foonil käib ikka väike jõnks läbi, et mine tea, kas pääsen või hakkab mulle ka. 

*Esimene lumi, õigemini lörts ja vali tuul, mis teevad kokku väga nõmeda ilma.  Aga mul oli vaja minna kuulama loengut üsna kaugele. Õnneks võttis reisikaaslane teeolud oma vastutusele ja oli roolis. Meil kahel oli tore teekond, kõik jutud said räägitud. Kartsin et meil teemasid pole, aga teekond jäi isegi lühikeseks.

* Veel palju lund. Ilus on, puudel ka kindlasti valus. Probleeme kohe ka palju, eriti liikluses. Ainuüksi ühel väikesel teejupil kahel päeval 3 avariid. Tahan olla see tasa ja targu,  aga ka täna suures sajus ja pimedas tulles jäin oma 80ga jalgu. Ehitaks oma tee, kui saaks.

* Nädal tagasi nuusutasin veel roose. Täna on paks lumevaip vast ka selle roosipõõsa peal. Sõitsin kodukülla, et oma naabrinaisele viimast austust avaldada.  Kodukülas võinuks veel roose paitada, kui neid olnuks. Seal oli lund väga vähe.  Lumemöldrid olid nii erinevalt oma tööd teinud. Igatahes lasin natuke ka  rannatuulel oma mõtteid puhastada ning sõitsin tasakesi koju tagasi. Teed olid libedad, aga õnneks teisi liiklejaid vähe. Ka neli valge sabatutiga kitsekest märkasid distantsi hoida ja teed ületada minu sõitu segamata.