Esimene auh ja esimene lumi

Eilne päikesepaiste laskis rõõmsalt veel viimased langenud lehed kokku riisuda, viimaseid lillepealseid ära lõigata ja aiatarvikud kuuri alla viia. Mingi osa kuivanud lilledest jätsin küll talvist härmatist ootama ning mingi puulehefriik ei ole ma ka kunagi olnud. Minu mõtlemise järgi on puulehed looduse osa, mitte prügi ja ei ole vaja niiii ülipuhtaks kõike kraapida. Tegelikult on mul isegi kahju, kui varasügisel ilusad värvilised lehed kiiresti kokku riisutakse ja ära veetakse, nii mõnus oleks lehtedes sahistada. Igatahes võtsin asja rahulikult ja tööga end ära ei murdnud :) Oli mõnus-mõnus vahelduseks istuvale tööle õues ringi koperdada. Olin just oma asjadega valmis saanud ja tuppa läinud, kui sealt ta tuli – selle aasta esimene lumi. Koeral ja poistel oli lõbu laialt. Koer sai oma mullased käpad puhtaks ja lapsed esimesed selle aasta kindad märjaks. Kui see nüüd nii jääkski!!!

Ja muide, lisaks esimesele lumele, sain koerasuust esimese auh-i. Olin juba mures, et kutsikas varsti aastane ja koerahäält ei teegi. Kusjuures esimene, kelle peale oli tal mõistlik haukuda, olin ju mina ise, tema perenaine :D Oma õuekoristusaktsiooni vahel käisin korra ka maja taga võpsikus kukerpuu oksi toomas. Oli mõttes üks õuevaas natuke rõõmsamaks kaunistada. Kui ma siis võpsikust välja astusin,  saingi esimese koeraliku tervituse endale. See oli selline kumeda häälega laisk haukumine: auuh, auuhh, ououou, ja ilmselgelt ta mind ära ei tundunud. Muidugi olid mul mingid tondid õueriided ka seljas ja suur okstevihk käes ning inimesed tulevad ju tavaliselt maantee poolt. Et keegi ka metsast võiks välja astuda, seda polnud ta oma noore ea jooksul veel näinud. Nüüd siis nägi ja pahandas. Teepoolt tulijate üle on tal jätkuvalt hea meel, eriti veel kui tulijaks on mõni selline inimene, keda veel pole näinud. Aga tundub, et lootus koera koeralikule käitumisele on täiesti olemas ;)