Maanteeteleviisor

Sõitsin ühel varahommikul ca 100km Eestimaa teid ja nüüd on kahju, et mul ei olnud aega, et neid nähtud hetki pildistada. Selle vahemaa sisse jäi vilksamisi nähtuna nii põnevaid erilisi kaadreid: imelist loodust, linde, koduloomi; vahelduvat pilvisust ja omapäraseid kontraste, mis nüüd on salvestunud vaid minu kõvakettale.

Ühe põllu olid vallutanud sookured, kes pidasid seal varahommikust koosolekut, neid oli sinna kohale lennanud terve kari. Sellist sookurekarja ma ilmselt ei olegi näinud. Siis oli ühe kodutalu kõrval kassikari, kui umbes kümmet kassi võib karjaks pidada. Mina pidurdasin hoo maha ja hoidsin hinge kinni, et neist mõni autoette ei jookseks. Varahommikusel ajal aga ei olnud vaid linnud ja loomad liikvel. Ühe räämas talumaja ees istusid kaks maskotina näivat inimest, ja rüüpasid midagi plastpudelist. Võib olla olid nad seal eelmisest õhtust hakkamas. Millegipärast näisid nad isa ja pojana. Vanem mees tõstis tervituseks käe. See on see teine Eesti, mis mõjub valusa kontrastina ilusa ja idüllilise Eesti kõrval. Seda nii teravalt märgata sain sellepärast, et maja asub kohe maanteeääres ja mehed istusidki teeääres, käed lehvitamisevalmis. Maja esine oli kila-kola täis ja ilmselt vaadati maanteed televiisori asemel.

Minu jaoks olid need nähtud hetked ka Hommiku TV asemel. Kilomeetrid möödusid  kiiresti ning pärast tunnikest ja veidi peale startisin Saaremaale, kus ei ole ka ammu käidud.