Muutuvad ajad, muutud ise ka

Mõtlesin siin, et muudan taas oma anonüümset nime, sest mis käsitööline ma ikka olen kui ma tegelikult seda ei ole. Midagi ma muidugi teen ja teen ka edaspidi, aga ma ei ole siiski nii väga osav ja nagu varemgi olen öelnud, ei ole ka vajadust enam. Kunagi jah, nõukogude naisena, sai õmmelda oma tüdrukutele kleite, seelikuid, isegi talvekombekaid, kuid olen seda teinud kõike ummamuudu, teadmata midagi õmblustehnoloogiast. Täna ma enam mittehästitehtud asju kanda ei taha.

Kudumine on mul tavaliselt tõesti käsil üsna pidevalt. See on nagu teraapia vist.  Aga eks suurem ind on siingi vaibunud, sest tegelikult on ka poest osta ilusaid kampsuneid, sviitreid. Ja kuidagi on nii, et sätid oma asjad ka mugavuse järgi. Teine asi oleks see, kui oleksin suutnud välja mõelda mingi nišši toote, mida oleks tore taha, mis motiveeriks tegema ja millega ka pisut lisaraha saaks teenida. Kuid seda ma siiski ei ole osanud välja mõelda ja kui ikka ideepiiskagi ei tule ega ei aita siis ponnistamine ka. Ja kui tõele au anda, olen ma üks väga vilets müüginaine ka. Nii et kui ma selle toote suudaksin välja mõelda, siis minu tagasihoidlik loomus ei aitaks seda toodet müüa. Kusjuures teiste tehtud asju olen valimis rõõmsalt promoma.

Kunagi olin ma ka tubli korilane, ei jäänud minust mitte kunagi käimata vaarikal, mustikal, jõhvikal, seenel. Korjasin ja hoidistasin ja mässasin. Vedasin oma tüdrukuidki kaasa, kusjuures viie aastane vanem lapsuke korjas tervelt kolm liitrit vaarikaid, tuleb mulle meelde. Üldse ei vingunud, lihtsalt korjas. Kes oleks siis osanud arvata, et tuleb selline aeg, et mul lihtsalt pole sellekski enam soont ja vajadust ka.  Pere on väiksemaks kahanenud ning sellega koos ka kõik tegemised. No mustikaid tahaks ikka, vaarikaid korjan aiast, maasikaid samuti, aga üldiselt ma metsa enam ei torma, kuigi metsas käia meeldib mulle küll. 

Miks ma aga muutusin Sirtsuks, kes hüppas rohus. Sirtsuks hüüdis mind minu armas ema, kui olin väike. Mõnikord ta narris mind „Sirts hüppas rohus“ ja mulle see ei meeldinud, kuid nüüd arvan, et see oli ju armas. Ajad muutuvad ja meie koos nendega.