Kinost ja vääramatutest jõududest

Üks nädal jälle möödas. Kuhu ta kadus? Nädala algust nagu ei mäletagi enam, kuigi ta oli ju tundmuste järgi alles, nagu eile.

Perekondlikke ettevõtmisi ei juhtu meil väga sageli, sest et on tööd ja tegemised, teismeline, igal oma hobid, koduloomad, s.t põhjusi mitteminemiseks leiab.  Ja ilmselt on nii, et seda tunnen vaid mina, vastasel juhul tuleks ettepanek ehk ka meesperelt.  Nii et need, kes sellest nii väga lugu ei pea, panin fakti ette ja sööma ning kinno me läksime. Söömine tuli valida arvestades tiritavate maitse-eelistusi ning film ka selline, mis võiks sobida kõigile. Seega olid fantasy ja lihtsalt tapmine-tagaajamine välistatud ja välistatud ka mesised lembefilmid ja multikad.

Vaatasime „Kogu maailma raha“, mis on valminud tõsielu ainetel ja oligi selline tõsine ja mõtlemapanev film raha väärtusest või siis ka väärtusetusest ja sellest, et rahavõim on tugevam tahtest ja mõistusehäälest. Igatahes oli minu alateadvus ööuneajal häiritud, sest uni kohe kuidagi ei tahtnud tulla. Oli see siis filmi mõju või mis? Ja ühtlasi tuleb tunnistada, et kinos võiks küll sagedamini käia. Tühja sellest häiritusest ja unest.

Aga selle rahaga on vist nii, et kui on liiga palju, tulevad jamad ja kui on liiga vähe on ka jama. Ja tahaks ikka alati rohkem, aga kui rohkem saad, siis kasvavad ka kohe automaatselt tahtmised või saadab mingi muu vääramatu jõud ootamatud kulutused teele. Meie just palju ei saa, s.t et sellist raha ei ole, millega mitte midagi peale ei oska hakata. Pigem tunnen, et koonerdan liiga tihti, vaatan igale ostule otsa pilguga, kas ma ilma selleta ka hakkama saan. Pole vist ka väga hea just. Võib olla just sellepärast veerevad mõned jamad rohkem kaela, kuhu siis saab see kokkukoonerdatud raha paigutatud. Seekord plaanivälised 80.- eurot. Aga vot hädas inimene ongi hädas ja siis rahanumber ei loe, muidugi kui seda on. Vastasel juhul tuleks lihtsalt häda kannatada.