Jaanid ja poolte valimine

Jaanideks jõudis ka korralik vihm kohale. Lihtne on nüüd ajada ilma süüks, aga vanakodujaanid jäid meil seekord käimata, ja traditsioonid said rikutud. Kui hommikul veel oli minekumõte, siis õhtuks see mõte vaikselt haihtus. Lihtsalt laiskus. Midagi jäi muidugi kripeldama ka. Teisepäeva pidu sai aga peetud traditsiooniliselt ehk siis liiga palju süües. Kui silme-ees on liiga palju toitu, siis käsi ja aju enam koostööd ei tee, ja see käsi nagu muuseas liigub laua ja suu vahet. 😂 Ei oska end distsiplineerida.

Jaanide märksõnaks oli muidugi ka jalgpall. Kuna meil on andunud fänne, siis kulus mingil osal seltskonnast aeg diivanil teleri ees. Mina fänn ei ole. Mõnikord jään vaatama küll, aga ekstra ei jälgi, ning võitjate üle arvestust ei pea. Kui aga juhtun vaatama, siis ka juhul, kui minu jaoks mitte mingit tähendust omavad riigid mängivad, tuleb valida poolehoiu pool. Selleks poolehoiuks saavad nüansid. Iraani ja Maroko mängus hoidsin Iraani poole, sest mu laps on seal käinud ja seda maad ja rahvast ülivõrdes kiitnud. Raske oli valida pooli Saksamaa ja Rootsi vahel. Mõlemal maal on õige pisut käidud, üsna nii ühtemoodi läbisõidud väikeste peatustega. Katsu siis pooli valida. Lõpuks hoidsin ikka tugevamatele pöialt.  Kui Šveits ja Serbia mängisid, siis millegipärast olin Šveitsi poolt, sest on kuidagi lähedasem ja loen aeg-ajalt kellegi blogi sealt mailt. Täna ma oleksin muidugi Serbia poolt, sest üks blogipostitus ei saa pesueht serblase nägemise ja tema käesurumise vastu. Seegi väike seik jäi nende jaanide tähiseks.