18. selle aasta postitus

 

*Pärast lusti- ja lillepidu on kiiremad päevad.😉 Koduseid töid on kogunenud omajagu ja pärast tööpäeva on vaja ette võtta kodused tööd. Peenra rohimisest sain sel aastal küll suuresti vabastuse, sest  minu hea laps võttis selle enda kanda, aga maasikaid korjata, lilli kasta, lillepeenraid sättida, oksi kokku korjata (pärast tuulispaska on õu oksi täis), midagi lõigata ja midagi kärpida, neid töid jätkub. Väikese trenni eest.

*Olime üsna ühtehoidvad, vist. Pärast kooli esimesed kokkutulekud oli meid kohal üsna mitu, aga mida aasta edasi, seda kasinamaks me read muutuvad. Seekord ei isuta üldse. Tegin ka päringu, et kes tuleb ja vastuseid oli null. No mis siis minagi. Võib olla isutab taas siis paremini, kui kepiga käime.😋

*Kuulasin pealt üsna paratamatult ühte koosolemist ja kõrvaltkuulajana sain aru, kui palju inimesed oma isiklikku muud tühja loba sinna asjaliku jutu kõrvale ajavad: meil oli nii ja mina olin naa. Pidagu ka blogi, see võtab ainult kirjutaja aega ja lugeja saab, kui ei sobi, lugemise pooleli jätta. Aga koosoleku ruumist see, kellele see muu loba ei istu, just välja ei jookse. Ja lisaks veel need koosoleku pidajad, kes on viisakad inimsed ja ei taha seda lobisejat korrale kutsuda, on samuti ajaraiskamise olukorras.

*Korjasin maasikaid, ühes käes tops ja teine hoidis koera, ümberringi sumises sääseparv. Aga oli vaeva väärt tegu, mu latsekesel on midagigi põske pista. 

*Arvan, et selle aasta top sündmus on leitud, käisime veisefestivalil. Väga hästi korraldatud sündmus, nii palju tegevusi lastele, kompaktne ala, kõik oli tasakaalus. Ja Stefan meeldib mulle niipalju küll, et näppu visata.

*Rääkisin sõbrannaga telos, tema ütles muuhulgad et tõmbab asju nimekirjas, mida ta enam ei tee, maha. No ei osanud sellepeale muud kosta, et kas vara ei ole või?

*Teadsin ette, et pettun, aga ometi tegin ettepaneku kokku saada lobisemise, jalutamise, üksteise nägemise pärast.  Kõik oli paraku sama, mis eelmised korrad, midagi ei ole muutunud. Oleme nii erinevaks kasvanud, ja ma üldse imestan, et kunagi oli teisiti. Miks on vaja üldse selliste inimestega suhelda, kes sinus head tunnet ei tekita? Ega ei teagi, võib olla hellitasin ikkagi lootust.  Iimeilus õhtu oli, oleks ju võinud mokteilitada, merd ja rannamelu jälgida, lihtsalt olla, aga neid ei huvitanud. Miski nagu ei huvitanud. Ei julgenud ka oma käimisi, olemisi, tegemisi nii väga rääkida, need oleksid kõlanud liiga suureliselt.

*Panime selga nö kodurõivad, võtsime kaasa pidulikumad rõivad ja metsamineku rõivad ning läksime minu lapsepõlve maile. Korjasime tikreid, kirsse, külastasime tädikest, käisime restos ja ujumas, kalmistul ning lõpuks metsas maasikal-mustikal. Pikk koduküla programm, nagu alati, on ilmatuma tore, ükskõik siis, mis ma sellel käigul ette võtan.