Talve tulekuks valmis

Juba möödunud hooajaks ostsin endale uue talvekuue ja kudusin sinna juurde ka mütsi. Toona tundus mulle, et halli jope juurde sobib kõige enam roheline. Tegelikult sobib ka, kuid seekord oma talvevarustust kapist välja võttes avastasin, et jopel nii ilus lillakas vooder ja sinna juurde on kindlasti vaja kududa vähemalt samas toonis müts ja kindad. Mõnikord on nii, et kohe ei taipa. Läheb ikka vaja aega ja tunnetamist. Võib olla järgmisel hooajal tulevad hoopis kollase mõtted, kes teab. Selles suhtes on jope helehall värv hea, et sinna juurde sobib vaat et iga teine värv. 

Kudumiseks valisin Eroica lõnga, milles 45 % villa ja 55% polüakrüüli ja mütsile võtsin lõnga topelt, ning kulus 2 tokki. Mütsi sooniku osa kudusin varrastega nr 4 ja edasi 5,5. Kindad varras 4 ja ka lõng topelt. Kogu selle komplekti sisse sai ära kootud 6 tokki lõnga. 

Lõng ise on veidi karune, kes villa torkimist kardab, sellel vast mütsi- salli pole mõtet sellest kuduma hakata. Mina torkimist ei karda, seega olen oma loominguga täiesti rahul ja talveks valmis :)

Palsam hingele

Muusika on palsam hingele, võib vist nii öelda. Mina panen küll, just üksi kodus olles, sageli plaadi masinasse ja ümisen kaasa või laulan nii kõvasti, kuis torust tuleb. Hea on, et naabrid on kaugel ja kassile-koerale minu veidrused vast korda ei lähe. Mõni viis jääb kummitama rohkem kui teine. Minu viimase aja kummitus on MILKY CHANCE „Stolen dance“. See on lauldud kuidagi laisalt, nii muuseas, aga ometi veenvalt, nii, et jääb kummitama. Ja mulle sellised kummitused meeldivad.

"Stolen Dance"

I want you by my side
So that I never feel alone again
They've always been so kind
But now they've brought you away from me
I hope they didn't get your mind
Your heart is too strong, anyway
We need to fetch back the time
They have stolen from us

[2x:]
I want you
We can bring it on the floor
You've never danced like this before
We don't talk about it
Dancing on, do the boogie all night long
Stoned in paradise
Shouldn't talk about it

Shouldn't talk about it

Coldest winter for me
No sun is shining anymore
The only thing I feel is pain
Caused by absence of you
Suspense controlling my mind
I cannot find the way out of here

I want you by my side
So that I never feel alone again

[2x:]
I want you
We can bring it on the floor
You've never danced like this before
We don't talk about it
Dancing on, do the boogie all night long
Stoned in paradise
Shouldn't talk about it

Shouldn't talk about it

[2x:]
I want you
We can bring it on the floor
You've never danced like this before
We don't talk about it
Dancing on, do the boogie all night long
Stoned in paradise
Shouldn't talk about it


Shouldn't talk about it

Peaasi, et kiiruga mööda ei läheks...

Mul on üks tuttav koduperenaine, kes meie hiljutises vestluses mainis, et vähemalt täna läheb päev kiirest, kuna tal on miskit väikest kodutööd teha. Loomulikult on tore, kui inimesel on midagi teha, aga mind jäi painama sõna „vähemalt läheb kiiresti“. Miks peaks tahtma, et päev läheks kiiresti? Nagunii läheb ta tegelikult ühesuguse tempoga, vahe on ainult selles, mida sa selle päevaga ette võtad. Mina tunnen hinges rahulolu siis, kui ma olen päevajooksul midagi saanud midagi ära teha, ükskõik kas siis enda või teiste jaoks; või olen kusagil käinud, millest on jäänud positiivsed mälestused. Ma ei tee midagi sellepärast, et päev kiiremini läheks. Nii palju ilusaid ja toredaid asju on kogeda, näha, teha, et mitte kuidagi ei taha, et midagi kiiruga edasi ja mööda läheks.

Kirjutasin endale

 

Hiljuti ilmus tore raamat Tiina Jõgedalt "Kiri iseendale". Kirju enda 18 aastasele minale on kirjutanud tuntud Eesti tegelased, mis on juba vanema ja targema iseenda vestlused oma noorema minaga.

Selline raamat oli minu jaoks mõneti üllatav, aga siiski põnev. Kuigi oleks oodanud neist kirjadest veidi pikemaid arutlusi. Tegelikkuses olid neist päris mitme kirjad vaid napp lehekülg. Ise saab samuti aeg-ajalt ajas tagasi mõeldud ja mälestustes sobratud. Aga seda, mida ma palju nooremale iseendale ütleksin, selliselt ei ole näinud vajadust mõelda. Kuna endale kirjutamine pidi olema tuntud võte psühhoteraapiast, siis otustasin ka katsetada. 

Toona olid sa täiesti tavaline n.ö harju keskmine Eesti neiu, kes armastas lugeda, sõpradega aega veeta, pidudel käia ja kududa. Sulle meeldis ohjeldamatult naerda ja millegipärast sattusid aeg-ajalt halenaljakatesse olukordadesse. Oli aeg, mil tuli teha ka juba põhjapanevaid otsuseid ja selles sa eriti julge just ei olnud. Oleksid võinud rohkem rahul olla oma tegeliku minaga, ei ole vaja komplekside käes vaevelda, kõik asjad ei ole imelikud, kõige pärast ei ole vaja põdeda.  Enda eest tuleb rohkem seista ja julgem tuleb olla. Ei ole vaja sõbrannaga koos ühiseid otsuseid teha, vaid sul oleks olnud niipalju julgust küll, et valida ainuomane sulle sobilik ja mitte nii väga mugav tee. Ükskord hakatakse ju ikka omaette elama ja kokku igavesti ei jääda nii või teisti. Kuigi selle ühise tee väljamõtlejaks ja vedajaks olid just sina. Seega, ettevõtlikkust on sul küll ja veel. Tuleb ainult osata lahti lasta vanadest, turvalistest mõttemallidest.

Aga kui nüüd tänase päeva seisuga rääkida, siis ega midagi otseselt ka halvasti ei olnud. Kuigi kõik teed olid toona valla, sai valitud millegipärast turvalisem, lihtsam ja harjumuspärasem. Võib-olla enda meelerahu või lihtsalt mugavuse huvides. Aga samas ei ole neid valikuid pidanud ka otseselt kunagi kahetsema, kuigi ka mingit kasu ei ole neis valikutes olnud, peale selle, et sain juurde mõne sõbranna, kellega suhtlen tänini. Paljudest kompleksidest on lahti lastud ja ka julgust on juurde tulnud. Aga kui seda kõike rääkida 18 aastasele inimesele, siis ta nagunii ei usuks. Lihtsalt aeg paneb paljud asjad paika ja tagantjärgi on lihtne tark olla. Ning kes teab kui poleks olnud toonaseid valikuid, milline oleks võinud olla siis minu tänane päev. Õnneks on nii nagu on.

Sokke ja mõtteid meetritega

Möödunud nädalaga olen kudunud vähemalt 1,5 meetrit sokke, ikka parempidi silmus ja natuke pahempidi silmust ka. Rutiine töö. Lihtsalt sõrmed käivad ja jälgida ei ole vaja. Jälgida võib hoopis oma mõtteid või telerist tulevaid saateid. Ja seda tegin vaheldumisi. Mõtlesin sellest, et kui  mina oma vanima tütre eas olin, oli mul juba 5 aastane tema olemas. Mõtlesin, et millal pere keskmine kord paikseks jääb ja et tema vanuses olid mul 1,5 aastane tema ja tema 3 aastane õde olemas. Mõtlesin sellest, et minu pesamuna on mõnikord ikka täiesti arukas ja milline võiks ta olla siis, kui aastaid on 25. Võib olla on ka temal siis keegi, kes võib olla 1,5 või 3 aastane.

Sokid saavad aga väimehe kandidaadid,  kas siis päkapikult või jõuluvanalt, seda näitab aeg.

Oli

Alles oli pühapäev ja juba on jälle pühapäev, nädalatel on kombeks millegipärast tempokalt edeneda. Möödunud nädal viis mind olulise sammukesega edasi minu kooliteel, samas sain ka väikese pettumuse osaliseks, sest ilmselgelt olin end ülehinnanud ja ootused olid põhjendamatult kõrgemad. Mõistus ütleb, et alati ei pea olema viimse vindini täiuslik, aga süda räägib vist teist keelt, miks ma muidu ikkagi häiritud olen ja juba mitmendat päeva ketran peas tehtud töös olevaid puudujääke. Aga selline ma kord olen. Ja küllap aja möödudes muutub see kõik vähem oluliseks. Tegelikult ei olegi oluline.
Täna on aga hingedepäev. Ja mina nägin unes oma ema, kes oli pööningult alla toonud minu vanu kleite ja pihikuid. Selga ma neid ei proovinud, aga vaatasin, et mõned neist on moekad ka tänapäeval. Õhtul süütan küünla ja mõtlen tänutundega emaga koos veedetud ajale. Ma tean, et ta hoiab ja kaitseb mind endiselt.