Tahaks ka osata ja olla

Olen endale tunnistanud, võib-olla ka sisendanud, et enesekindlus ei ole minu tugevaim külg. Seda enam oli tore koos olla ja kuulata enesekindlusest pakatavaid inimesi, kellel tulevad ideed nagu mustkunstnikult kübarajäneseid, üks toredam kui teine. Minul on ka ideid, aga ma ei suudaks neid ilmaski nii vabalt ja kindlalt esitada. Mis teha, mina olen mina. Kuid neist inimesest sattusin ühest nii vaimustusse, et ma kohe pidin teda stalkima. Leitu põhjal kasvas minu vaimustus muidugi veelgi. Seegi ei loe, et kõik nähtu ja kuuldu ei ole alati kuld. Aga muusikaanne (omab juhendatavaid), kunstianne (kunstinäitus isegi üles pandud), kirjutamise oskus (avaldatud kaks raamatut), juhtimisoskus(omab alluvaid), julgus, suur pere, reisinud, käinud, näinud, kogenud ja neid kogemusi ka teistele jaganud. Mõjub ju inspireerivalt! Tahaks ka osata ja olla, on minu esimene mõte. 

Ilmselt ei ole minu osa ainult kadestada, sest on minulgi mõni oskus, tarkus. Aga tüüpilisena tahaksin omada rohkem, õige pisut. Kinnitan küll endale, et olen sellega rahul mis on ja milline olen. Aga võiks ju olla veel nii ja naa pidi parem, osavam jne. Lase veel mind kodust välja 😃

Et oleks nagu fifty-fifty

Kui kerge on kellegi lugulaulu sisse sattuda, tee midagi pisut teisiti ja võidki juba olla. Pildile sattuda on veelgi kergem. Olen isegi teinud pilte, millele on jäänud kõrvalised isikud peale. Ma üldse ei imesta, kui sattusime täiesti tahtmatult ka kellegi loo sisse. Seega panen vastukaaluks kirja oma lugulaulu. Et siis oleks nagu fifty-fifty.  Nimelt on meil kutsu ja see kutsu peab olema oma piirides (selleks, et ta seal püsib, on teda õpetatud ja meetmed on samuti kasutusel). Aga koer on loom ehk elusolevus ja teadupoolest on neil instinktid ning mõnikord katsetavad niisama piire. Peaaegu nagu inimesed noh.😉  Igatahes mingil põhjusel astus ta lubatud piiridest üle ja sattus suurele teele. Õnneks oli olemas ka tähelepanelik inimene, kes sellest meid teavitama tuli. Ütleja sai tänatud ja koer riielda-sakutada. Ütlejale ei jäänud paraku see sakutamine märkamata ja järgnes konkreetne hoiatav lubadus instantside poole pöörduda. Mina seisin nagu kits kahe heinakuhja vahel, süles kloppimist ootamas vaibad: kas minna ütleja poole või koeraga riidleja poole, kas keelata ühte ja õigustada end teise ees. Valisin õigustamise. Kinnitasin, et me ei ole loomapiinajad ja me armastame on looma. Ma ei tea, kas see ütleja uskuma mind jäi, aga niipalju minu selgitus mõjus, et pärast mitmekordset armastuse-kinnitust läks ära.

On ääretult tore, et on inimesed olemas, kes märkavad ja julgevad sekkuda. Kuid on ka teine äärmus: ülereageerijad. Saan aru, et kõrvaltvaatajale hetkepilk võis jätta küll mulje halvast kohtlemisest - koer maanteel, siis saab nahutada – mis muud kui loomavastane vägivald. Alati ei ole asjad nii nagu näib, nad võivad olla paremad, aga ka hullemad. Meil oli see lihtsalt halb ebaõnn, et ta maanteele üldse sattus. Vati sees ei kasvata me siiski ei lapsi ega koeri. Kui on ikka üle lubatud piiri mindud, siis järgneb mingigi reageerimine sellele. Koer mõistab hääletooni ning kohest reageerimist. Ei oleks ju ootama saanud jääda, et võõrad silmad kaugenevad ja siis hakkame nahutama. Koer ei oleks enam mitte muhvigi aru saanud, mille eest. Nii et olen kaks-ühes tunnete meelevallas: tänulik ja solvunud, ning ei saagi aru, kumb osa suurem on. Jälle nagu kits oma heinakuhjadega. Peaks tänulikkus.

Igatahes on see vaene meie lemmik sattunud juba kaks korda tüliõunaks. Ütlen ütleja sõnadega: milles loom süüdi on. Tõesti ei ole, kõik tuleneb alati inimesest. Ka see kuidas me nähtut hindame ja sellele reageerime. Tema vaeseke ei tea sellest midagi, et tema see tüliõun on, mida ta muidugi ei ole. Lihtsalt on nii juhtunud, sattunud. Kui ta ise sellest aru saaks, siis ta kindlasti hoiduks igast jamast, sest temapoolne armastus on ju tingimusteta. Ja ei ole meiegi mingid tülitsejad, jummalast rahumeelsed inimesed, aga vot oma eest ikka solvud ja seisad. For ever.

Puhkus vs probleemid

Märkamatult ja leitsaku saatel jõudis august. Isegi august ei hüüdnud. Aga ilus on, soe on  ja mulle sobib. Hingevärinal vaatan hommikuid, et ega see toredus veel ei lõpe. Nii nagu puhkus siu-vipsti läbi sai. Ega ma just palju aega endale ei võtnud. Tüüpiline. Sest marjad, kurgid, laps, lapselapsed, sõbranjed, koer, kodumasinad, kontserdid, puugid,  herilased.

Marjad ja kurgid vajasid lihtsalt menetlemist, sest esimesed neist käivad majaga kaasas ja teised olen ise maha pannud. Tüütu sellel tegemise hetkel on, aga talvel on hea.

Laps vajas sagedasti sõidutamist, mille tõttu puhkusele kohast kaua magamist praktiseerida eriti ei saanud.

Arbuusijäätis

Lapselapsed viisid ajas tagasi ja tuletasid ise ennast emmena meelde, lisaks olid nad põhjus randa minemiseks, laevasõidul osalemiseks, hessis söömiseks ning koduköögis mäkerdamiseks (arbuusi ja õunajäätise ise tegemine on ju mäkerdamine). Kannatasin välja kõik tekionnid, paberisodi ja liivahunnikud.

Ämari sõjaväelendurite kalmistu

Rummu karjäär

Sõbrannadega väikesed tripid viisid teatrisse ja  Loode-Eestisse. Kõikvõimas Facebook andis võimaluse kokku saada ka siiskuisuuredlapsedolidväikesed-aegse tuttavaga. Jällenägemisrõõm oli täiesti siiras ja kui ikka nii kaua näinud ei olnud, siis jututeemasid jätkus. 

Padise klooster

Koerale on kuumus muidugi keeruline, otsib kohta, kus ta saab olla ning lisaks nahaprobleemid, mis vajavad ravitsemist.

Kodumasinad annavad meil kordamööda alla. Mikrouun oli viimane, mille toast välja tõstsin.

Puugid pressivad end külge märkamatult. Aega nad ei röövi, kuid paanikat külvavad küll. Kõik need hoiatavad artiklid aitavad hirmule kaasa. Puhata aitas tervelt ühe päeva herilane. Sain sutsata sinna, kuhu ta mitte ei tohiks. Olnut aga tagasi võtta ei saa. Ja nii ma vaatasin ja mõtlesin, siis jälle mõtlesin ja vaatasin. Aga üle läks. Küllap oleks siis ka läinud, kui vähem oleksin vaadanud ja mõelnud.

Nii et puhkus ja probleemid vs puhkus ja puhas toredus. C'est la vie.