27: neljapäevast neljapäevani

 

12. I am on the road again. Seekord on teema Vana-Ikla maantee. Olen lapsukestega ametis, sest puhkus ja vanaema.  Käisime Kablis, mis on vist toredamaid paiku Eestimaal. Rannailm ei olnud suurem asi, aga seal on lastel turnimise kohti, ilus hooldatud rand, külavahel sõitis jätsiauto, tümm kostis kaugele – seega tegemist oli küllaga. Ja muidugi kohalik pagar, ega sinna poodi sisseastumata ei ole üritus olnud õige. Tagasiteel matkasime Tolkuse rabatiiru. Ning päris koduteel sain politsei käest noomida. Olen väga uje möödasõitja, kui keegi sõidab ees stabiilselt 80ga, ma üldjuhul mööda ei sõida. Seekord sattusin aga sellise uimerdaja taha, kes sõitis 80, siis vajus 70 peale. Rivi seljataha kasvas ja lõpuks kui võimalus avanes, võtsin otsuse mööda sõita vastu. Selgus, et vale otsus J  Ees olevast rekkast sõitsin mööda, kuna vastassuund oli veel vaba, siis sõitsin ka sellest pidurist mööda ja otse hundi suhu. Politsei reid oli, neid oli suisa terve kari ja üks hr  politsei andis peatumise märguande. Olin lõpetanud oma möödasõidu 70ne alas. Juhtus inimlik politsei olema, luges mulle sõnad peale, tekitas väikese häbitunde ja laskis minna.  Ma siiski selgitasin ja vabandasin ka.

13. Ma ei saa öelda, et põhjus on eas, mis kutsub surmakuulutusi lugema. Olen neile ka noorena pilgu peale heitnud. Muidugi on ette tulnud tuttavaid nimesid, aga kõik ei lähe alati nii väga korda, nendid lihtsalt kui fakti, sest vastasel juhul peaksi elama kurvana. Eile panin tähele, et üks tuttav naine, keda teadsin, on lahkunud enne oma 60 sünnipäeva. Tema lahkumine puudutas rohkem ja tekkis küsimus, mis juhtus? Ta oli ilus inimene, alati naeratav ja lahke.  

Täna aga oli üks tütar fb-sse oma emale armsa jäelehüüde kirjutanud ja see läks mulle veelgi rohkem südamesse. Me tutvusime kaks aastat tagasi. Ta oli tõsiselt haige, aga see on nii, et aju blokeerib selle uskumise. Ühelt poolt saad aru ja teisalt oma seisundit ta uskuda ei tahtnud. Vähemalt väliselt. Me rääkisime hästi palju. Tal oli raske elu olnud, muresid juba eelmisest generatsioonist tulenevalt kuhjaga. Ravi ikkagi toimis ja ta unistas tööle tagasi minekust. Esialgu läkski, aga see hea mõte ei olnud ning pikalt ta sealvastu ei pidanud. Aga et ta nii vähe aega vastu pani, see on ka ootamatu. 55 aastat, seda oli liiga vähe.

Õnneks on lapsed eluõied ja nad on minu valve alla ajutiselt antud. Muidugi pabistan kõige pärast, vastutus on suur. Suurem kui oma lastega oli, näib praegu. Ja tahaks koguaeg, et neil ikka tore oleks. Täna läksime pärast padukat ujuma. Vesi oli mõnusalt karge. Enne ujumist oli meil trenn. Ikka selline, mis naha seljas märjaks tegi.

14. Viisin väikesed präänikud koju tagasi. Nad on fantastilised, aga nad armastavad oma kodu rohkem ja eks minulgi on oma rutiin armas. Tagasi koju sõitsin pika ringiga, sest Uku kontsert vajas kuulamist ja augustiunetuse öö ka. Uku oli tore, ta on alati tore, lauluvalik oli mitmekülgselt hea. Unetus aga ei olnud päris see. Puhus väga vinge tuul ja tegi olemise külmaks. Kaua sa siis ikka seal niimoodi jalutad, eriti kui kõht on ka täis. Siis ei olnud põhjust ka kusagile söögikohta maanduda. Ega meil midagi muud teha seal ei olnudki, kui vaid inimvaatlus, ja oli mida vaatata.

15. augustiunetus on kohal, õhtul keeran ja pööran kaua, enne kui uinun. Hommikul seevastu jään uimerdama ja ei saa voodist välja. Kuigi, et peaks harjutama taas end töölainele, viimane puhkusenädal on käes. Tundub, et ka suvi on läbi, täna puhus vinge tuul ja õhtu kostitas padukaga. Laisk päev oli. Eks ma siin tõmmelnud olen, nüüd kulub ka laisklemine ära.

16. Sügiselõhna on õhus ja marjade valmimine on astelpaju käes. Korjasin neid täna. Püüdsin mitte mõelda selle töö tapva igavuse peale ja kuulasin telefonist muusikat. Päev otsa nüri tööd ja ei pooltki korjatud! Kes need ära korjab`? Igatahes pakkus õhtu vähemalt elevust. Mul oli vaja ootamatult ja essat korda elus sõita koos järelkäruga. Ei olnudki midagi hullu. Jälgisin küll kogu tee, kas ikka jookseb kaasa. Jooksis küll.

17. Ilmad on meil äärmusest äärmusesse. Nüüd on siis vihmavalingute kord. Kallas tänagi korralikult. Käisin korraks tööjuures. Väike igatsus isegi pärast pikka pausi on tekkinud. Inimesed on ikka nii armsalt toredad. Sain tagasi oma ämbri, milles viisin sõbrannale oma puuviljasaadusi. Täna ta siis kallas mind üle ülevoolava tänuga ja tundis süümekaid vastutasu puudumise üle. Ma ei tea miks, aga eks ma ise tunnen end samamoodi, kui keegi minu heaks midagi teeb. Kuigi, et minu motiiv ei olnud mingit tänugi saada, sest kraam lihtsalt läheb raisku. Minu vaev oli lihtsalt ämbrisse korjata, ja ega seegi mingi vaev olnud. Aga eks ma olin liigutatud ikka J

18. Astelpajud virvendavad päev läbi silmeees. Hõlpu andsid vaid vihmasagarad ja koeraseiklus. Olen tal vihmase ilmaga lubanud toas ka päeval magada, sest hea peremees ju. Kui taas üks vihmahoog üle läks, ütlesin talle, et lähme marju korjama. Tema aga tõlgendas seda lähme metsa. Kui ma avastasin, et koera kodus pole, hakkasin muidugi hüüdma ja otsima. Sabaots lehvis nii 300 m eemalt, ikka seal, kus me tavaliselt jalutamas käime. Hüüdsin mis ma hüüdsin, väga vali vastutuul kandis hääle tagasi ja võib olla tahtis ta mind ka ignoreerida. Õnneks oli tal vaja jalga tõsta, nuusutada, nii püsis ta mul ikka nägemiseulatuses. Kutsake tegigi täpselt sama ringi, mida me koos käime. Ühel maal me siis kohtusime ja tagasi tee kulges koos. Vahepeal ta kaevas ja püüdis hiire kinni, saagi kandis eeskujulikult koju.

Olen neid kuulutusi nii palju näinud, kus peremees otsib koera või koer peremeest, eks ma sellepärast mures olin ja 100% ei usaldanud. Ei tea ju mida loom mõtleb, ja ma suuda mõeldagi, kui ta kadunud oleks. Igatahes on selline minemise võimalus ajutine, kuid paratamatu. Ja püüan nüüd talle mitte öelda, et lähme.

26: neljapäevast neljapäevani

 

5. Tänase päeva hitt oli etendus Jaanihansol „Stseenid ühest abielust“. Milline näitlejate mäng! Avandi ja Evelin Võigemast on võrrratud. Unustasin ennast ära seal istudes, sest see lugu haaras täiega enda sisse. Üks parimaid teatritükke, mida viimasel ajal näinud olen. Ja Jaanihanso on ka tegelikult tore koht, keset eimidagi on tekitatud tootmine ja ka meeleolu.

6. Täna käisin jälle teatris. Ilmselgelt tekib see tunne siis, kui ühte asja saab liiga palju. Seekord Maakas Olustveres. Vau elamust ei tekitanud, sest eilne elamus oli lati kõrgeks seadnud, kuigi too oli ju hoopis teine teema ja teistsugune esitus. Kohe kindlasti on neid vaatamängu emotsioone üksteise järel endasse lasta vale, sest peas tekib tunnete virr-varr ja kui miskit saab palju, siis ei oska enam hinnata ning elamust hoida. Maakas oli ju tegelikult omamoodi tore. Kuid midagi jäi puudu ka. Naljad tundusid lamedad kohati ning mingid seigad olid nagu ülearused. Kuid see koht ja isegi ilmastik mängis etnedusele hästi kaasa ning lavakujundus oli küll kümme kümnest, kombain ja žigull laval. Ka näitlejad mängisid hästi, eriti meeldis mulle nende ümberkehastumise võime.

7. Kodukohvikud avasid ka meie kandis uksed ja ega siis ilma kohvikutetiiruta ei saanud minagi. Kui esimesest sai värsekt hapukurki, siis teine hoov oli kooke täis, üks  kook uhkem kui teine. Kolmandas oli juba süda veisine, õnneks oli menüüs kilupirukas. Neljandas lihtsalt kõhtu enam ei mahtunud midagi ning olin võimeline  vaid kaasa ostma. Tublid inimesed, kes niimoodi viitsivad pingutada ja oma kodu n.ö väljanäitusele panna.

8. Hoidistamise päev. Lihtsalt oma lõbuks peab ju midagi purki panema. Ju vast ikka keegi hoolib ka veel. Keetsin rabarberi ketšupit ja mustasõstra siirupit. Üks poolus enda sees ütleb küll, et mida sa jamad nende purkide ja pudelitega, ostke poest, kuid samas on august ja traditsiooniline hoidistamise kuu. Midagigi tahaks ikka veel harjumuspäraselt purki panna. Harjumus on ka see, et tahan ka külla minnes kaasa ise midagi küpsetada, mitte poekooki viia. Homme on taas kokkulepitud minek ja selle heaks küpsetasin ahjuõuna tordi. Oli paras mässamine, ja tulemust täna veel ei tea, aga väljanägemine tuli küll nagu poest ostetud (see on laste kompliment), neid õunaroose tegin esimest korda ja kartus nässuminekuks oli suur.

Kahe kokkamise vahel käisin ühel kirikumuusika kontserdil, mis tegelikult pidi toimuma esimese koroona ajal. Ega ma enam eriti mäletanudki, mida õigupoolest kuulama lähen. Oma üllatuseks oli vaimulik muusika ja mulle tuli seegi üllatusena, et lasin selle endast läbi voolata ja mulle meeldis see laul, kitarri hääl, igatsuse hääl.

9. Eile küpsetatud tort sai siis kostiks kaasa võetud. Panin oma noorima tädikesega mõni aeg tagasi paika plaani, et üks suguvõssa lisadunud pisike piiga vaja üle vaadata. Kannan ju isegi nüüd tädi tiitlit ja mis tiitlikandja ma olen, kui isegi pole tiitli põhjustajat näinud. Piiga oli muidugi imearmas, tutike peas ja puha. Ja tort oli ka väga hea. Nii hea, et ma sellise mässamist nõudva küpstamise viitsin ette võtta.

Tagasiteel käisin omakorda oma vanimat tädi vaatamas. Tema on hooldekodus ja kisub dementsuse poole. Nii et selline huvitav päev, suguvõsa vanim ja noorim üle vaadatud.

10. Ausalt öeldes olen unistanud ühest 100% kodusest päevast, sest eks see sõit sees olemine väsitab ka. Täna siis oli üle pika aja päev, mil ma ei pidanud kusagile minema. Saan ise aru küll, et olen oma elu liiga ära planeerinud ja vahelduseks oleks vaikus, rahu ja iseendaga olemine parimad. Pideva ringisagimise tulemus on ka see, et kodu on nii ülejala koristatud. Täna siis võtsin ette ja kraamisin oma elamise korda. Isegi puukuuri jõudsin järjega ning sibulad-küüslaugud said ka üles võetud.  Lugemise ja telefoni skrollimise aega jäi samuti.

11. Ma hindan väga seda, mis mul on, sellest on mul hing rahul, meel rõõmus ning ka teatud kindlustunne on olemas. Kunagi ei saa olla kõik absoluutselt ideaalne, kuid ega selle poole ei peagi püüdlema. Olen aru saanud, et leppimine on oluline, enda suhtumise paika seadmine on ka hingerahu alus. Sellepärast ei oska ma aru  saada sellisest kibelemisest ja aina uue otsimisest. Jälgin toredat Britti Prantsusmaalt. Neil näib olevat tore pere, kena allesostetud kodu, kindel tugivõrgustik, rahu ja tasakaal ning nüüd teatas Britt, et mõte on kolida Eestisse. Kas siis on tõepoolest juured need, mis hinge rahutuks teevad. Küllap see ongi välismaalasega abiellumise suur miinus, üks on pool on juurteta. Ükskõik, kuidas asja lahendada, mõlemale kodumaad ei jagu. Kas siis tulebki kolida ja jääda pendeldama või oleks mõlema suhtes aus valida elamiseks kolmas riik ja olla mõlemad võrdsed, juuretud igatsejad.

25: neljapäevast neljapäevani

 

Kuninglik

29. Tavaline tööpäev. Tahan olla hästi tubli, aga üks laiskuseuss istub ka sees. Proovin seda ussi eirata, aga ega ei õnnestu hästi. Sõbranna külaskäik vabastas süümepiinad.

30. Täna möllas torm ja maru – kuum suvi on vist otsa saanud. Süütasin küünla oma kadunud venna mälestuseks, täna oleks ta saanud aasta vanemaks. Hetked lapsepõlvest ärkasid korraks ellu.

31. Olen ikka kõvasti arenenud ja lausa uhke enda üle. Waze on mulle julgust juurde andnud ja sõtisin pealinnas nagu miška. Käisime Kurtnas VägaKuut festivalil. Olen palju kordi öelnud, et fännan neid tegusaid inimesi, kes on leidnud selle oma õige asja, millega tegeleda, kes on om asja läbi mõelnud ja suudavad seda vedada. Anna Lutter on teinud vanasse kanalasse käsitöö ja vabaaja n.ö koja, mille on sisustanud lihtsate vahenditega väga stiilselt.  Selged jooned, konkreetne värvigamma, koht on üliäge. Meie osalesime kaartide ja pärmitaigna tegemise töötoas. Kaartide tegemine oli täpselt selline, et algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama. Pärmitaigna valmistaja olen ma väga vilets, kuid Ukas kohviku perenaine jagas nippe, ja nüüd tahaks näha, kas veel juhtub nii, et minu tainas nässu läheb 😀. Lisaks töötubadele oli õuealal tore kirbukas. Nii tore päev oli.

1. On tore, et telefoniga saab käed vabad rääkida. Nii sai kasulikult veeta kaks-ühes aeg: mustasõstrapõõsas tühjenes ning eaka tädi suhtlemisvajadus leevenes. Eks minul ka muidugi. Temal juba jutuots otsa ei saa, kõike ta mäletab, naabrimaali lapselapse nimed ja sünnikuupäevadki kõik meeles. Mina sain vaid ja-jah, või seda küll vahele öelda. Aga põõsas sai tühjaks ja mul on alati huvitav teda kuulata.

2. Esimene puhkuse päev kulges sinna, sinna ja sinna ning oligi õhtu käes, suur väsimus kallal. Enne viimast sõitu jõudsin kiirkorras ka kringli küpsetada. S.t katsetasin laupäeval õpitud teadmisi ja päris tõesti oli sellest koolitusest ka kasu – kringel oli väga maitsev. Sellele oli lihtsalt raske vastu panna.

3. Oad, tomatid,mustad sõstrad olid tänase päeva hitid. Valisin lihtsaima tee ja toppisin kõik sügavkülma. Kodus üksiolemise üks võlu on see, et saab ilma igasugu süümepiinadeta keeta juurvilja-piimasuppi.

4. 18 aastat järjest olen teinud mustasõstratorti ja nüüd 19. jäi vahele, sest meretaha asjaosalisele seda ju tuviga ei saada. Tänasel päeval oli siiski kohalik kangelane ka olemas ja selleks oli kährik. Meie koerakesel on jahimehe hing ja nii ta aianurgas sinnatunginud kährikuga võitles. Mina selliseid võitlusi kohe üldse ei armasta ning asusin otsustava kisaga vahele. Korraks isegi aitas, kuid kui selja keerasin, ragistas koer taas looma kallal edasi. Loomal pealuu ragises ja näis surnud, mis surnud. Tirisin koera ära ja panin ta kuuri kinni. Ma jälestan laipasid ja nüüd siis nii suur laip! Aga mis teha, kui oled üksinda kodus ja haisvat ollust oma aianurka ei taha. Varustasin end lumelabida ja hargiga ning läksin otsustava sammuga surnud looma ära koristama. Mida aga polnud, oli loom. Va vana kaval kährik, kavaldas meid üle. Aga pealuu ju ragises!? Ülejäänud päev möödus seiklusteta mustasõstra põõsa all.

24: neljapäevast neljapäevani

 

22. Vahepeal olid vilud ilmas, no nii pluss 23 kraadi. Ihu harjub ikka väga kiiresti kuumaga ära. Täna tundus veits soojem ja läksin ujuma. Vesi oli karastav ja mõnus nagu ikka. Algas ka mustasõstra korjamise hooaeg, taas kord üks tüütu töö, aga kohusetunne või ma ei teagi, mis tunne ei luba neid põõsale ka jätta.

23. Lugesin ajalehti korralikumalt kui muidu. Silma hakkas LP-st artikkel kliendikultuurist, kuidas mõned inimesed peavad klienditeenindajat kärbsemustast väiksemaks ning leiavad, et klient on nii kõva kuningas, et teenindajat võib täiest vabalt alandada. Miks peaks küll`?

24. Ei taha öelda, et see tänapäeva elu on selline, et kogu aeg on kiire, sugulastega läbikäimine on kasin ning igaüks toimetab pigem omaette. Nii see paraku on, ka meil on perelävimine, aga suguvõsaga kokkusaamised on haruharvad. Õnneks vanem generatsioon on ikka suguvõsausku ja ajasid nooremad ka kodust välja. Ei pea ju kokku saama ainult matustel. Saime täna kaasa suguvõsa ühe poolega kokku. Meil oli meeleolukas päev, nii palju muljeid ja emotsioone korjasime sealt, et ka koduteel oli pikalt veel rääkida.

25. Võib olla on selle nimi rahutus, et kodus ei malda olla. Läksin täna jälle teele. Võtsime koos tütrega suuna Tartumaa poole ja käisime Jaago käsitöötalu avatud päevadel. Nägime võrratult ägedate põllede paraadi, permapeenraid ning maitsesime kodukohviku kooki. Ma lihtsalt imetlen südamest ja imestan sellise ettevõtlikkuse üle. Kui pistsin perenaisele pihku kaasavõetud lilleistikud, siis see rõõm saadu üle oli siiramast siiras. Ja selle emotsiooni üle oli mul väga hea meel.

Tagsiteel astusime sisse Elvasse, kus ma kunagi varem käinud ei olnud, ja Tõrva, mille keskväljakust oli saanud pärast minu viimast käiku väga äge paik. Mingis Läti.... nimelises söögikohas sõime suurepärase lõhe-pokekausi. Teepeale jäid ka Helme koopad, ka oli seni nägemata paik. Igatahes palju kilomeetreid sai maha kihutatud, aga olin päeva üle siiralt õnnelik. Peremees oli sauna kütnud ja mis siis veel puudu peaks olema`?

26. Käisin üle mitme päeva ujumas, vist oli viimane kord sellel aastal selles järves. Vähemalt selle sooja ajal. Mingi imelik ollus ujus vees ja arvasin end äratundvat sinivetikad. Igatahes südamerahus ikka ei uju.

27. Olümpiavõit oli tänase päeva tähendus. Vaatasin õhtul järelvaatamisest. Uhke tunne oli küll. Fänn ma ju otseselt ei ole, sest ma ei saa selle torkimise fenomenist aru, aga võimas oli ikka, kui oma asja tehakse südamega ja nii edukalt. Õhtul hakkas vihma sadama üle pika aja. Ehk saavad mu lillekesed ka kastetud. Praegu krabistab aknataga vihmamuusika.

28. Öösel oli puhunud vist väga vali tuul, terve õu oli hommikul kollaseid lehti täis, nagu sügis oleks. Paralleelselt marjade korjamisega saab siis ka lehti riisuda. Juuli ja oktoobrikuu tööd käsikäes.

23: neljapäevast neljapäevani

 

15. Lämmi on. Korjasin vaarikaid higimull nina otsas, seda sõna otseses mõttes. Ja sellegipoolest see soe mulle meeldib. Olen vist varasemas elus elanud Aafrikas J

Mõni on aga tige, tige kuuma, koroona ja riigikogu peale. Nagu see tige olemine nüüd neile kolmele midagi loeks J

16. Pidasin aastaid telkimise plaani – oleks ju tore võtta lapsed, minna randa ja magada seal lainete kohinas. Omad lapsed kasvasid kuidagi märkamatult suureks ja nendega jäigi see plaan ellu viimata. Samas mõte jäi alles ja nüüd see soe suvi tõstis uinunud mõtte taas esile. Seekord kaasasin lapselapsed ning RMK alale randa suundusimegi. Meile sattus maailma parim rannailm: üsna vali tuul, kõrge laine ja vesi soe kui supp. Olime vees tunde ja püüdsime laineid. Lõbus oli, tore oli – möllasime täiega, kuni oli tuttu ronimise aeg. Kobisime telki, ja lapsed kustusid hetkega. Ise tahtsin kuulata veel männimetsa kohinat ja laine laksumist, sest sellist õndsust ju sageli ei tule ette. Ega ma kaua vastu ei pidanud, kustusin minagi.

17. Ärkasin suht vara, aga ei suutnud end kuidagi telgist välja vedada. Lapsed jõudsid enne rannatiiru ära teha, kuni mina end virgemaks tegin. Täna oli taas tuuline. Meri oli taandunud ja kuidagi vilu tundus. Vette kohe mitte miski enam ei kutsunud. Külm tundus isegi laste jaoks olevat ja ujuma ei soovinud nemadki minna. Nii me siis pärast liivaga mängimist oma kodinad kokku korjasime ja kodupoole sõitsime. Enne päris koju jõudmist tegin kontrollreidi mustika metsa. Selgus, et marjad on väikesed, neid pole ka palju ja seega võin vist südamerahus mustikametsa plaanidest maha võtta.

Sinika maitse sai ka meelde tuletada

18.Sisendan endale, et süümepiinu pole vaja tunda, kui oled pool päeva kiikunud võrkkiiges vaheldumisi lugedes ja tukkudes. Pühapäev ju. Õhtul tulid meile saunalised. Uued inimesed sisenesid minu tutvuskonda. Meil oli mõnus. Nii ma ütlen tegelikult alati, kui on midagi teistmoodi ja ega ei pea ka teistmoodi olema, ikka on tore J

19. Tänane +23 tekitas vajaduse kampsuni järele. Ihu oli lihtsalt selle leitsakuga ära harjunud. Olin tööl üle pika aja ja see oli tore. Päev läks lennates.

20. Elu on ikka kummaline küll. Ühel hetkel mõtled, sätid, teed kodu heaks, muretsed, et igal oleks oma nurk ja hingamise ruum ning selle tarvis pingutad põhjalikult. Ja siis tuleb aeg, kui hingad neid ruume üksinda, sest lapsed on lennanud kolme ilmakaarde laiali, mees on ajuti neljandas ilmakaares. Õnneks on seltsiks koduloomad. Saatsin täna oma pesamuna teele. Esimesel õhtul ei olnud aega kurb olla, sest oli ammu hangitud teatripileti lunastamise aeg. Samas kas kodused mõtted või mis, aga teatrietendust ma ka ei nautinud. Mulle läks see Võrno kirjutatu suht kaduma. Pootsi mõis on kena koht, kuid minu hinnangul uppus see lugu sellesse tiiki, mille peal oleval sillal seda esitati. Pigem oleks vast meeleolu õige olnud kusagil väikeses saalis, küünis vms. Näitlejad olid head, loo mõte ju ka, aga suvelavastuseks ei olnud parim. Seda arvas vist enamus publikust, sest aplauski oli leige. Samas korralduslik pool oli 10 10st. Eriti meeldis mulle see toidutänav, mis vanasse aita oli loodud. Hea toiduvalik, mõnusad koogid, käsitööjäätis, korralikud lauad-toolid-prügikastid.

21. Ilus kuupäev täna 21.07.21. Kuulasin Ringvaadet sel suvel esimest korda. Üleüldse on sel suvel telekas saanud vähe tähelepanu. Saatejuht Anna pinnib Saaremaa parvlaeva mingi asjapulga käest, et kui hull olukord on, kas keegi on lõksus jne. Kuidagi kõlab nii, et no anna mulle see terake negatiivsust ka siis, kui sul seda anda ei olegi. Hull olukord lihtsalt müüks. Aga võta näpust, mees naeratas ja polnud pakkuda miskit ülihullu draamat.

22: nljapäevast neljapäevani

 21. nädal jäi vahele. Kirjutamine jäi vahele ja ka kodune elu jäi vahele :)

8. Maandusime Tallinnas, laps oli vastu tulnud ja tulistas kohe oma plaanid ette. See oli meile uus teave. Proovisime rääkida, aga jah, oma arvamust ei tohi isegi lapsele peale suruda. Püüan suhtuda nii, et see on juba tema iseseisev elu ja minu panus on antud. Mina võin ju tahta, aga õppima ja ennast proovile panema peab ta ise. Seega hakatuseks ei hakka muretsema. Sõitsime koju ja tegin isegi päevase uinaku, sest nädalajagu muljeid oli väsitav.

9. Tegelsin rööpasse tagasi saamisega. Hakatuseks läksin hommikul ujuma. Vesi oli väga selge, sest hommikuujujaid meie järves eriti ei ole. Kalad ujusid koos minuga. Pisut kartsin, et näkitsevad varbast. Selles leitsakus suutsin veidi korrastada ka lillepeenraid ja pärast lõunat varjusin tuppa lugema. Lugemine mõjus unerohuna või ole see veel reisiväss, igatahes jäin keset päeva taas magama, mis on minu puhul haruldane. Kuumas ei seganud meid ka saunatamast, ja õhtul vihtlesin piparmündiga nii et lehed lendasid.

10. Päev lihtsalt kadus käest. Puhaksin vist ka, selleks ju puhkus tegelikult ongi.

11. Läksin jälle hommikul ujuma, s.t et läksin, aga ujumiseni ei jõudnud, sest üks palja peega mees oli ees. Nägin kõrkjate varjust, kuidas üks härra endal pükse maha ajab ja prille ette sätib ning vette suundub. Ilmselgelt keerasin otsa ringi ja tänasin õnne, et ma vilksamisi seda valget ihu juhtusin eemalt märkama. Ma ei teagi, kelle piinlikkust ma rohkem kartsin. J Õhtul üritasin uuesti ja siis läks õnneks. Olin ainus hingeline. Sellegipoolest ma näkikostüümis vette minna ei julgeks, kõrkajid on liiga palju ümberringi.

Õhtul olin solidaarne kõigi jalkafännidega. Viva Italy, olin happy nende üle. Põhjust isegi ei ole, aga millegipärast oli Itaalia poolel.

12. Minul soojalembesel ka higi leemendab, kui end natuke liigutan. Siiski on suurepärane suvi ja üldiselt ma seda kuumust talun hästi. Vaarikad on korjeküpsed ning neid ma täna korjasin. Saak on natukene ja piisav meile. Tegin perele korraliku söögi, sest plaan on jälle minna rändama. Seekord mööda kodumaad.

13. Startisime ida poole ja otsustasime, et jälgime jooskvalt. Suplesime järves ja meres ning tsekkasime kõike, mis vähegi pinget pakkus. Õnnelik olin Vasknarva üle ja põhja-ranniku üle. Kui ikka ei pea sõitma mööda suurt magistraali, saab ka oma maast parema ülevaate.

14. Uni sai magatud Kõrkkülas, kus on kena kämpimise ala. Jäime väga rahule. Sujuvalt võtsime suuna kodu poole, aga enne vaatasime Viivikonna kummitusemaju, harrastasime mägironimist ja jahutasime end ristsõna lemmikus, Aa rannas.

20: neljapäevast neljapäevani

 

24. Päris jaanipäeva märksõna on alati jaanilaupäeva roidumusega hakkama saamine. Võtsime end siiski kokku ja läksime kohalikku karjääri ujuma. Karjäär oli nagu Pärnu rand – vesi inimesi täis, autod tulid ja läksid. Vesi näis aga nii selge ja puhas ning ujuda oli mõnus. Pärast tegime jätsipeatuse ja limpsisime seda poe ukse taga. Päris õige lapsepõlve suve tunne tuli peale.💗

25. Hommikul tundus, et tuleb lebo päev, s.t et võtan rahulikult: loen ja mõtlen. Hakatuseks käisin ujumas oma kohalikus järvekeses. Kodus tundus aga, et sügavkülm tahab sulatamist, maasikad korjamist, dokumendi sahtel sorteerimist. Ja nii see päev läks. Tüütuim töö maapeal on maasikate korjamine ja puhastamine, ainuüksi maasikad said minu päevast 2h tööd, higi ja valu. Parmud närisid usinalt ja ega leitsakus seda tööd kõige parem teha ei olnud. Õhtul tuli ka sahmakas vihma, just täpselt selliselt, kuis soovib iga põllumees: äike jäi veidi kaugemale, pärast padukat säras jälle päike, vikerkaar ehtis taevalaotust ja kõik sai kastetud.

26. Pikad pühad on ajataju ära kaotanud – laupäeva tunnet teps mitte peale ei tulnud. Kuigi ma koristasin tube, nühkisin ja küürisin. Oma õue peal kõndisin kokku ca 5 km, osa kõnnist kandis ka nimetust „unustasin“.

27. Ülepäeviti tuleb maasikakorjamise tööd teha ja täna oli jälle selle jubeda töö tegemise päev. Keetsin seekord tavalist keedumoosi. Kui see ka kaubaks ei lähe, siis jätan moosikeetmise igaveseks maha.

28. Telekat ei vaadanud, ujumas käisin, arbuusi sõin, lilli kastsin, õhtu veetsin õuest – ilus suvi, mis muud.

29. Täna rääkisid kõik eilsest jalgpallist, minul sõnu sekka öelda ei olnud, sest tudusin selle maha. Kuid lõpplahendus huvitas mind sellegipoolest. Kuidas nii kõva jalgpalliriik nagu Prantsusmaa pähe sai? Alati ei lähe kõik plaanipäraselt, see on ka kindel.

30. Millegipärast ei viitsi ma üldse homsele enam mõelda. Aju töötab viimasel ajal nii hetkes, ja seda, mida oleks vaja homseks ette mõelda, seda ei suuda kuidagi teha. Küllap olen nendest „hetkes elajate“ arvukatest soovitustest õppust võtnud. Täna niipalju siiski süvenesin, et selgitasin välja pagasi raskuse, mineku kellaaja ja veel mõned nõuded, mida peab järgima. Reis ootab.