19. kord 2023. aastal

 *Nägin veisefestivalil ühte influencerit. Ma ei ole see julge tüüp, kes läheb juurde ja tervitab, kuigi et niimoodi eemalt vaadates oli selline tunne, et näengi teretuttavat. Kusjuures imelikult kombel tundus ta läbi interneti palju vanem kui ehedal kujul. Igatahes, kuulsaks võib tänapäeval saada üsna lihtsalt, peab olema julgust teha oma asja, ennast näidata ning mingi sisemine sära peaks ka olema, muidu juba vaatama ei jää ja jälgijaid ei saa.

*Keegi istub mu unejuhtme peal, lihtsalt ärkan liiga vara. Ka eilne väga väsitav päev ei viinud mind piisavalt pikaks ajaks uneauti. Olen täna väsinud.

*Kodus on bardakk igal pool. Nimelt remont ja sellega seoses on asju, tolmu kõik kohad täis ja minus ei ole mingit tahet, et neid praegu mingil viisil korraldada. Ootan nüüd kannatlikult, millal see kõik valmis saab. See kannatlikkuse pool mul tugev ei ole, aga samas see leppimise pool jälle on. Üks hea asi on selles ka, kodu koristamisel ei ole hetkel mingit mõtet.

*Mõtlesin, et lähen koju ja lihtsalt olen, sest tundsin end ikka veel nii väsinuna. Koju jõudes aga tuli meelde, et lehtkapsad kasvavad kevadest saadik katteloori all omasoodu, peaks neid korjama ja rohima. Saadud saak tuli ka sügavkülma hakkida. siis olid veel mõned nipet-näpet tööd ja ma ei molutanudki rohkem, kui "Hea karma haigla" aeg. Molutamiseks tuleb ikka kodust kaugemale minna, siis vast õnnestub.

*Vaatasime suguvõsa noorima põnni üle. Oli armas beebi ja üldse armas olemine. Hea meel kohe nende üle. Oma silm on kuningas 😉

*Maailma armsaim silmatera jäi mulle hoida. No nii armas, et söö või ära. Ilus aeg oli, aga nad läksid muidugi oma koju tagasi. Pakkisin kotid kodust ökokraami täis, on saabunud väikest viisi koduse kraami külluse aeg. Kogu hingest annaksin kõik kuud ja tähed kaasa, kui see võimalik oleks, kui see hoiaks kõik probleemid eemal. Tühjusetunde täitsin puude ladumisega. Lisaks on kaasa mures nii paljude tööde pärast ja kergendada tahaks seda kõike tööd ja vaeva. Kui see nüüd väga palju aitab, aga eks veidi ikka.

18. selle aasta postitus

 

*Pärast lusti- ja lillepidu on kiiremad päevad.😉 Koduseid töid on kogunenud omajagu ja pärast tööpäeva on vaja ette võtta kodused tööd. Peenra rohimisest sain sel aastal küll suuresti vabastuse, sest  minu hea laps võttis selle enda kanda, aga maasikaid korjata, lilli kasta, lillepeenraid sättida, oksi kokku korjata (pärast tuulispaska on õu oksi täis), midagi lõigata ja midagi kärpida, neid töid jätkub. Väikese trenni eest.

*Olime üsna ühtehoidvad, vist. Pärast kooli esimesed kokkutulekud oli meid kohal üsna mitu, aga mida aasta edasi, seda kasinamaks me read muutuvad. Seekord ei isuta üldse. Tegin ka päringu, et kes tuleb ja vastuseid oli null. No mis siis minagi. Võib olla isutab taas siis paremini, kui kepiga käime.😋

*Kuulasin pealt üsna paratamatult ühte koosolemist ja kõrvaltkuulajana sain aru, kui palju inimesed oma isiklikku muud tühja loba sinna asjaliku jutu kõrvale ajavad: meil oli nii ja mina olin naa. Pidagu ka blogi, see võtab ainult kirjutaja aega ja lugeja saab, kui ei sobi, lugemise pooleli jätta. Aga koosoleku ruumist see, kellele see muu loba ei istu, just välja ei jookse. Ja lisaks veel need koosoleku pidajad, kes on viisakad inimsed ja ei taha seda lobisejat korrale kutsuda, on samuti ajaraiskamise olukorras.

*Korjasin maasikaid, ühes käes tops ja teine hoidis koera, ümberringi sumises sääseparv. Aga oli vaeva väärt tegu, mu latsekesel on midagigi põske pista. 

*Arvan, et selle aasta top sündmus on leitud, käisime veisefestivalil. Väga hästi korraldatud sündmus, nii palju tegevusi lastele, kompaktne ala, kõik oli tasakaalus. Ja Stefan meeldib mulle niipalju küll, et näppu visata.

*Rääkisin sõbrannaga telos, tema ütles muuhulgad et tõmbab asju nimekirjas, mida ta enam ei tee, maha. No ei osanud sellepeale muud kosta, et kas vara ei ole või?

*Teadsin ette, et pettun, aga ometi tegin ettepaneku kokku saada lobisemise, jalutamise, üksteise nägemise pärast.  Kõik oli paraku sama, mis eelmised korrad, midagi ei ole muutunud. Oleme nii erinevaks kasvanud, ja ma üldse imestan, et kunagi oli teisiti. Miks on vaja üldse selliste inimestega suhelda, kes sinus head tunnet ei tekita? Ega ei teagi, võib olla hellitasin ikkagi lootust.  Iimeilus õhtu oli, oleks ju võinud mokteilitada, merd ja rannamelu jälgida, lihtsalt olla, aga neid ei huvitanud. Miski nagu ei huvitanud. Ei julgenud ka oma käimisi, olemisi, tegemisi nii väga rääkida, need oleksid kõlanud liiga suureliselt.

*Panime selga nö kodurõivad, võtsime kaasa pidulikumad rõivad ja metsamineku rõivad ning läksime minu lapsepõlve maile. Korjasime tikreid, kirsse, külastasime tädikest, käisime restos ja ujumas, kalmistul ning lõpuks metsas maasikal-mustikal. Pikk koduküla programm, nagu alati, on ilmatuma tore, ükskõik siis, mis ma sellel käigul ette võtan.

17. postitus

 

*Sata-sata vihmakene, tuul ka nii vali, et pükste jalas püsimine on keeruline. No veitsa pahandust ta tegi küll õue peal, aga mis seal ikka, ju toibuvad mu lilled, panged saab ise paika panna ja vanad paju oksad jõuab ka kokku korjata.

*Hiljuti kaasa kaotanud naine ütles, et kui ta mõtlema hakkab, keerab oma mõtte mujale, nii ei tunne kurbust liiga palju. Ma ei tea, minu mõte kipub ikka halva uudise peale minema, kuigi, et pole täpselt teadagi, mis on. Kuidas seda mõttelõnga keerata?

*Trobikond vananevat sugulast said kokku. Sain olla seal pesamuna, hea tunne oli J Kuulasin kõrvad kikkis ja panin nii mõnegi loo endale kõrvataha. Olen tähele pannud, et vananedes inimesed kuidagi ei viitsi või ei jõua enam üksteist kuulatada, ja mina ei oska rääkida, kui keegi oma juttu omavahel ajab. Vat see mind häiris veidi, aga 3h läks siu-vipsti mööda. Ja kuna aeg ei olnud veel öösse jõudnud ja rand oli lähedal, siis kuidas ma saan olla, kui kasvõi korraks pilku peale ei heida. Ikka heitsin mõne pilgu ja lasin tuulel endale puhuda.

*Maasikatel on haigus kallal, see on vist peamine põhjus, miks neid nii vähe saan. Küllap ma jonnin veel nendega edasi, mis siis, et hooaeg teeb nukraks, aga äkki järgmine on parem?

*Sain kurbuse-šoki mitmeks päevaks. Selleks šokiks oli vaja kuulda teatrietenduse ühte lauset, mis oli öeldud helluse keeles, ja isiklikku tausta. Nutsin südamest, küllap ka kõik seni nutmata pisarad vallandusid. Ma ei olnud kindlasti ainus lohutamatu, mitte et see mind aitaks. Ilmselt on vaja rohkem nutta, siis ei ole iga öeldud lause nii suure mõjuga.  

*Ärkasin paistes silmadega. Tahtsin oma emotsioone jagada ja kirjutasin paarile sõbrannale. Üks tuli kohale ja kuulas. Teiste tagasiside oli nutunägu, mitte et ma oodanuks kaasatundmist vms, kuid üksainus lootust sisendav sõna oleks kena olnud. Ma ei ole kindel, et ma isegi teiste ootustele oskan vastata. Seekord olid mul tõesti ootused.

*Kurbadele päevadel otsa pisut paremad päevad. Saime uuskasutada kolm aastakümmet seisnud kleite, kiikuda, lambaid sööta, maasikaid maitsta, mustsõstraid põõsalt suhu pista, raamatuid lugeda, kassi paitada, koormaid vedada.

16. postitus

 

*Väntasime tänagi ujuma. Uss ootas mind vees, s.t ujus oma ujumist, aga mulle tundus küll, et ta passib mind seal sihilikult J Hea, et turvamees kaasa tuli, on kindlam tunne, kui tead, et keegi sind päästma tuleb.😀

*Hing ei anna aiamaa olukorra pärast rahu. Tegin ikkagi tilli-herne korduskülvi, et siis varsti nina maas taimede tärkamist passimas käia. Tahaks ju oma peenralt, milleks need peenrad siis on.

*Ma lihtsalt ei viitsi arvata poliitikast mitte midagi. Aga olin sunnitud taas kuulama kuidas Kaja Kallas kõik uppi keerab. Teisiti arvamine tekitaks tüli, ja nii kehitasin vaid õlgu. Mina ei tea, kas Kaja Kallas on kõigis hädades süüdi, ei tea ka, kas Martin Helme või Jüri Ratas on. Mõttetu vaenamine.

*Mõtlesin ülejäänud aja rannas veeta ja raamatut lugeda, aga igast ilmakaarest hakkas saabuma suuri ja tumedaid pilvi ning minu plaanid läksid luhta. See-eest vaatepilt oli vahepeal väga ilus, päike nende mustade pilvede vahelt muutis värvid looduses kirkamaks enne, kui vihmasadu, välk ja pauk algas.

*Kui see halb saatus tabab, tuleb hädasid järjepanu. Käisin tuttavat prouat õnnitlemas, tal oli sünnipäev hiljuti. Kahjuks ei ole ta ühest hädast toibunud, kui juba uus kallal. Miks küll peab nii olema, et ei saa seda ühte maist elu ilma suurte hädadeta nautida?

*Kohati on süümekad ka, et ma nii palju ringi rändan. Täna oli jälle minna, seekord suvituslinna Haapsalu. See linnake on igat seal viibitud hetke väärt. Nii kena roheline, lilleline, rahulik, nostalgiline ja turvaline paik.

*Hommikuteatri etendasid meil kaks jänkukest, kes kalpsasid rõõmsalt aias. Ajasid üksteist taga, käisid sauna trepil uudistamas, hullasid nagu noored lapsed ikka.

*Pool päeva ragistasin ajusid, nii et toss vist ka tõusis selle pingsa mõtlemise peale. Nimelt auto tagavaravõti oli ukraadino. Kui üheski võimalikus kohas ei olnud, tuli meenutada, aga sellest kasutusajast oli pea kuu möödas. Imelikul kombel ikka pikkamööda meenusid rõivad mida kandsin, teekond mida läbisin ja selle tulemusena tegin päringu lapsele, sorisin kotid läbi ning otseloomulikult oli võti taskus.

*Laisk vihmane päev. Vaatasin terve päeva laulupidu. Mees tegeles samal ajal remonditöödega. Meil see tasakaal on paigas J

15. postit

 

 

*Lilledele tahaks põua-ajal anda värsket vett. Olukord on praegu üsna nutune, muru on kõrb ja lilled on lontis, aiamaast ei maksa rääkida, seal on puhta tühjus, sest kõrbekuivas ja ei idane porgand ega peet. Kastmiseks olen välja valinud osad taimed, sest ma lihtsalt ei jõua rohkem. Nii et nüüd on taimede hulgaski võrdsed ja veel võrdsemad.

*Nende 10+ aastaga on koduümbrusega pea iga kandi pealt tutvutud, vaid üks tee oli läbi sõitmata. Täna ma jalgrattaga seda avastasin. Teel kohtasin luiki, sookurgi, virtsahaisu, kitsesid. Vahepeal oli tee liivane ning pidin ka käekõrval ratast lükkama. Igatahes ca 10 km väntasin küll ära. Päris tore oli.

*Hüüdsin kassi õhtul tuppa. Tuli teine rõõmsalt, hiir hambus. Õnneks on meil koer geenius, kes sai aru, et hiireraibe tuppa ei sobi, võttis tolle hambusse ja viis välja. Aitäh kuts!

*Õnnistegija –vihm saabus. Oli küll lühike see sajuaeg, aga abiks vast ikka.

*Jaanid olid perekesksed ja tundub, et sõnatult lahenes ka üks probleem, mis pikalt oli hingel ja millega ei osanud midagi peale hakata. Võib olla ongi mõnikord selline sõnatu lahendus parim.

*Pärast suurt söömingut sundisin end kõndima. Oli üsna raske see esimene samm tugitoolist tossuni. Pärast seda oli juba üsna mõnus, sest koer rõõmustas hullumoodi ja enda astumine oli ka kerge.

*Kassid-koerad toas tekitavad väga palju tüli, sest karvad, mingid eritised, söögi sättimine jne. Aga praeguses eluetapis on nad siiski õnnistus pigem. See väikene kaasnev tüligi on vaid tegevus, ei muud. Koduloomad on lisaks stressimaandusele ka suhete liitjad, sest nad annavad palju kõneainet ja on muidu vahvad. Tänagi ronis kass kipaka posti otsa, mees kutsus vaatama, et näe, meie kõuts :D Need hetked oleksid olemata, kui ei oleks meil meie kiisut ja kutsut.

14. postitus

 

*See nädalake kodus kulus väga ära. Suutsin mingi korra luua õue, tuppa ja vist ka põue. Kodus toimetada on tore, eriti siis, kui oled korraks ära käinud, siis tekib uus pilk oma kodule, uus energia kehasse. Igatahes see nädal oli nagu viiv, möödus kiiresti. Uus nädal on taas broneeringutega. Tänane tööpäev läks ka nagu lennates, kuigi lainele saada oli keeruline. Isegi ühe töölaua olulise ikooni olin ära unustanud. Õhtu seevastu oli sõbrannade päralt. Kuidagi tore oli kolmekesi istuda kiigel ja lihtsalt olla lähestikku. Juttudest meil nagunii puudus pole.

*Hommikul vara kodust välja, hilja õhtul koju, selline päev täna. Päev ise oli meeleolukas ja positiivselt kirju, sest hambaarsti ei pea ma hirmsaks arstiks, mis siis et üks auk oli parandada, aga arstid on ju nii hellad, et nad ei lase valu tunda ega midagi. Mälumäng pakub alati pinget ja elevust ja elamusi. Kiisu tõi hilisõhtul mulle veel hiire J nii et perfecto päev!

*Oli taas pikk päev. Hommikul enne tööd tegin porgandipeenra valmis, et siis uus külv teha. Näib tulevat porgandiikaldus, nad lihtsalt ei ole tärganud. Isegi umbrohi ei armasta seda kuivust, nii et rohimise vaeva pole ka. Õhtu oli üle pika aja trenni päralt. Andis tunda, et üle pika aja.

*Võtsin turvamehe kaasa ja läksin ujuma. Sain seega n.ö käe valgeks ja suve must be tegevuse kirja. Vesi tundus esialgu karastav, aga tegelt oli ju soe.

*Täna läksime ratastega sõites ujuma. Mees sai mind sõna otseses mõttes turvata, sest kaks nastikut peesitasid hüppesillal. Ei taha koos ussidega ujuda. Ma ei tea, kas turvamees mõjus, igatahes ussid olid seal kus nad olid, ja meil oli tegelikult väga mõnus koos ratast tallata. Õnneks olid õhtul tänusõnad ka meeles :D

*Sundisin end õmblema, tumbad vajasid ammu uusi katteid, kangas oli ostetud ja ainult õmbleja oli laisk. Aga eks ta nii on, et kui hakkad tegema, tuleb ka hoog. Lõpuks parandasin veel mehe pükse, mis ka vajab samuti tavaliselt pikka hoovõttu. Tüütu töö, eks ole, aga kes sedagi teeb J Tagantjärgi on rahulolu olemas.

*Kole kisa oli õues, selgus, et jänkuke, keda varem olin meie õues kohanud, ajas mingeid asju meie kassiga, oli sellest nii ehmunud, et karjus mis kole ja silkas saba selgas mööda teed minema. Kiisu jäi imestunult järele vaatama, ta ei saanud üldse aru, mis olevus see oli. Oleme vist nüüd oma koduõue jänkust ilma.

*Meie külas oli pidu. Käisime ka inimesi kaemas, tantsisime paar tantsu, istusime külgkülje kõrval ja nautisime õhtut. Lihtsalt armas olemine.

*Minu arvates kostub sõna „surnuaiapüha“ pisut nagu „surnuaiapidu“. Inimesed trehvavad seal üksteist, ajavad juttu ja mingit nukrusenooti nagu ei märkagi. Aeg on küll seda muutnud, et jutlusele jääjaid on väga väheks jäänud, kuid hauad kraabitakse ikkagi enamasti selleks päevaks korda. Ega minagi seda sündmust väga sageli ei väisa, kuid seekord istusin, kuulasin kirikuõpetajaid, kallistasin oma ema sõbrannasid ja tunnetasin mõtteis seda ajalikkust.

*Koduküla võrdub rannaga, pean minema, kui vähegi saan. Seekord käisin ka ujumas, oli karastav kogemus.

 

13. lugu

 

*Meil on plaanid, aga need plaanid on asjaolude tõttu sunnitud arvestama kellegi teise plaane. Nii on meie plaanid veidi ootel, mis tähendab, et ma rikun omakorda kellegi kolmanda ja neljanda plaane, sest nemad omakorda ootavad minu plaanide kulgu.

*-7,5 näitas termomeeter, kusjuures see näit oli maapinnast kõrgemal, Selline mai kuu meil. Termomeetri passimise pärast on mul uni ka hüplik, õigupoolest on mure kasvuhoones toimuva pärast. 4 kihti katteloori päästis seekord, aga kas ma jõuan seda katmise tööd igal õhtul teha?

*Mees ütles, et paneme kartulid külmkappi, nii me tegimegi, panime kartulid maha. Tööinimesed vaatavad vaba aja graafikut ja kui siis on võimalus, siis teevad töö ära, ei mingit juurt ega vart ning kuuseise ka mitte. Seekord ei õitsenud isegi toomingas. Aga loodame parimat, seda me ikka võime

*Nüüd on tükk vett merre voolanud, ikka terve kuu ja rohkem. Inimesel ei ole aega ja pole seda ka võtnud, sest nii palju on olnud tegemisi, käimisi, olemisi, reisimisi. Vaatasin eile oma instagrami postitusi ja pean tõdema, et olen ikka üks õnneseen küll, ma olen nii palju viimastel aastatel reisida saanud, nagu teeksin nüüd selle tasa, mis kunagi tegemata jäi. Eks toona oli põhjusi mitteminekuks, olgu siis kodu või välismaal, palju: lapsed väikesed, rahakott tühi, elukaaslane mölakas, motivatsioon madal, algatusvõime väike ja ka teadmatus ning oskamatus. Ma isegi ei unistanud kusagile minekust. Istusin oma mätta otsas ja ei osanud paremat tahta. Õnneks see muutus. Nüüd on lapsed juba need, kes mind mõnikord kaasavad, töökoht see, mis vahest võimaldab ning ma ise olen ka kasvanud julgemaks, targemaks, ettevõtlikumaks. Viimasest reisist on power sees ja kodus toimetamiseks on ka hoopis teine energia võtta. Nii tänulik!