Reaalne elu

Üks, mis on kindel, on see, et kui sul on lapsed, siis keerleb elu suuremas osas ikka nende ümber. Isegi, kui ma oskan kodust välja minnes end kodusest elust välja lülitada, ei ole minagi eht eestlaslikust muretsemisest pääsenud. Seda eriti juhul, kui ma ise oma lihtsameelsuses või tont teab milles, luban mõnikord liiga kergekäeliselt ja pärast keeran musti stsenaariume peas. Nii oligi mõni aeg tagasi - lubasin poisi linna peole. Täiesti üksinda. Laste peole. Bussiga läks ja bussiga sai koju ka. Mineku suhtes oli tunne kindel, pole ta ju enam tita ja oskab piletit osta ja niipalju linnavahel orienteeruda küll, kui vaja. Iseasi on muidugi kojutulek. Oma vaimusilmas juba kujutasin ette kampasid, kes võivad üksikut, kaitsetut poissi hilisõhtul tülitada; siis kujutasin ette, kuidas ta jääb bussist maha ja telefoni aku on tühi ning helistada ka ei saa; ja lõpuks hirmutas mõte, et äkki politsei hakkab huvi tundma  lapse vastu, kes on õhtul ilma lapsevanemata väljas.

Igatahes kujunes kõik nii, nagu kokku oli lepitud: kui bussis on, siis helistab ja lähen peatusesse vastu. Samas sellest üksikäigust oli temal elamus missugune. Selgus, et linna ööelu oli juba mingil määral alanud, politsei oli mingeid noorukeid korrale kutsunud ja üks mees oli kasiinost välja tulles maha istunud ja valjuhäälselt nutnud. Küllap sattus mänguhoogu ja ühel hetkel jõudis ka reaalsus kohale. Selline on elu, tuleb tõdeda. Võib-olla ongi hea, kui laps ei ole vati sees hoitud, siis ehk oskab sellest reaalsusest, mida nägi, ka hoiduda.

Jälle sõrmikud

Olen nüüd ühelaadseid kindaid kudunud päris mitmed paarid ja tuleb tunnistada, et kerge tüdimus on peale tulnud. Kolm paari kindaid ühest ja samast lõngast, ainult mustrid erinevad. Kuid kui minu kaasminija nägi kindaid, mis jõuluvana vahendusel minu vanima tütreni olid jõudnud, siis avaldas temagi soovi, et just selliseid talle vaja olekski. Nii ma siis lahkelt ja suurima rõõmuga lubasin ja asusin ka kiiresti seda lubadust täitma. Mustri valimine on alati selles mõttes keeruline, et valikut ju on ja alati kui on suur valik, siis otsustamine on raske. Olen alles hoidnud kuigivõrd nõukogude naiste vahel olnud lõikelehti ja seekord ma neid lappasin. Pilk jäi pidama 1964. aasta nõukogude naise mustrilehele nr 2, millel olid toredad ja lihtsad kindamustrid ja mis klappisid ka kinnaste suuruse jaoks vajalike silmuste arvuga.

Hall lõng endiselt Eroica 70% villa ja 30% akrüüli,  roosa mohääri-villa segu. Halli lõnga kulus veidi üle ühe toki. Silmuseid randmes 12, mille kahandasin randme kitsama osa jaoks 10-le, mustris taas 12 silmust vardal.

Avalikult salajane

Aastaraamat 2015 ei ole  enam tühjade lehtedega, esimesed märgid on juba maha jäänud ja avaldavad oma mõju. Minul on need õnneks pigem helgemat laadi. Kuigi lapse nutikas viskas saba, üks kauss on kapis vähem ja paar ootamatut (neist üks ka halenaljakas) olukorda tuli ka ette, on siiski kõik hästi.

Ka poisi esimene koolinädal on läinud pigem hästi, olen saanud teadmisi loodusõpetuse vallast ehk siis täpsemalt: millised omadused on seemnetel ja miks nad saavad kaugele lennata. Minul sellised omadusi kahjuks ei ole, kaugused küll ahvatlevad, kuid olen ikka liiga kodu küljes kinni. Kuigi, meie ränduril need omadused vist on, sest hetkel on ta maabunud teisele poole maakera.

Möödunud nädalal helistas üks ammune tuttav ja ütles, et loeb minu blogi. Pean tunnistama, et see oli ootamatu ja otsekohene, aga samas ei ole ma siiski nii lihtsameelne ja arvanuks, et kui riputad jutu suurde internetti ja valid oma blogi nimeks pere liikme nime, et siis mind mitte keegi ära ei tunne. Ega see anonüümsus siis eesmärk omaette ei olegi, pigem selline jaanalinnuefektiga - avalikult salajane :D 

Kuid omaette kõndides suurel-suurel-suurel põllul eeldad küll, et oled üksinda. Nii ma vähemalt arvasin, kui asusin üks päev oma kõnniringile. Olen lugenud juba mõnda aega ühte mantrat, lihtsalt ma usun sellesse ja olen veendunud, et kui iga päev seda korrata, siis see mõjub. Targad raamatud ütlevad, et soovitav on seda teha häälega. Nii ma siis kõndisin ja pobisesin oma sõnu, kui äkki vaatan vasakule ja näen, mõned meetrid minust kaugemal kõnnib üks noormees. Me olime ju põllul, mitte maanteel?! Kui suur on tõenäosus, et ühele põllule astuvad samaaegselt kaks inimest, üks mõni samm enne ja siis keset põldu nende teed ristuvad :D Igatahes, minu ehmatus oli suur ja loomulikult oli piinlik: mida üks poisiohtu noormees minust mõtles. Küllap vist nii, et see naine sellest majast on hull :D, räägib omaette. Muidugi võib olla ka võimalusi:  1. Tema oli oma mõtetes ja  mind ei kuulnud (nii kõvasti nüüd ma ka ei rääkinud). 2. Tal võisid kõrvaklapid peas olla ja sellepärast mind ei kuulnud. 3. Endast palju vanematele naistele ei pööra ta mingit tähelepanu, ka ei kuule neid :D

Sellest kõigest aga väike moraal: enne kui hakkan tegema mingeid asju, mis teistele võivad näida imelikud, teen ringi ümber oma telje ja veendun, et olen üksinda. Või mis vahet seal ongi :)

Veel jõuluselt

Aasta lõpus  meisterdasin tõepoolest rohkem kui tavaliselt. Üldiselt sellised paberist-papist asjad mulle meeldivad, aga seni olen ikka jälginud teiste tehtut ja ise ei ole isegi alustanud kunagi või vähemalt ei mäleta erilisi meisterdusi. Seekord oli idee nii meelt mööda, et tegin ka. Facebook on ikka selles mõttes nii suurepärane asi, et kõik uudised ja põnevad ideed ja õpetused tulevad ühte kohta kokku. Ole ainult tegija. Kogukond Идеи, декор, мастер-классы - ручная работа jagab suurepäraseid ideid kodu kaunistamiseks ning sealt ma selliste tähekeste idee ja õpetuse leidsingi.

Nii et siis vaja oli vaid lainepappi (pappkasti) ja takust paela, valget guašš värvi. Oleks vaja olnud ka sellist asja, mis sellise lumise efekti jätaks, aga seda mul kodus olemas ei olnud, kuigi vist oleks ka soolaga saanud mingi efekti. Igatahes meeldivad mulle need tähekesed sellistena nagu välja tulid. Neid oleks võinud riputada isegi kuusele. Järgmiseks jõuluks ehk teengi.

Selle talve kindad

Kudusin jälle kindad. Seekord iseendale. On talv ju. Kuigi õues vaheldub lumi musta maaga ja must maa lumega, nagu Rohke Tebelaki libauudis: Putin presidendiks, peaministriks, presidendiks, peaministriks jne. :D Lubatud torm kolistas küll õuepeal kõvasti, aga jõud käis üle ainult seinaääres seisvast lumelabidaks, õnneks. Nüüd on taas vaikseks jäänud ja ilm ikka pigem talvine. Sellises vahelduvas lumes olen isegi kaks korda suuski alla saanud. Suusatamiseks on seda vist palju nimetada, aga lumes tammusin ikka päris parajad ringid ära.

Uusaasta lubadusi ma üldiselt endale anda ei armasta, aga ühe vast siiski: käin iga päev kas lühema või pikema kõnni(suusa)ringi, vastavalt sellele kuidas aega ja tahtmist on. Ja vot selleks puhuks on ka selliseid natuke suuremaid ja paksemaid kindaid vaja. 

Kinda kaunistuseks on tükike rebast ammuunustatud mantlilt. Nüüd vaatan, et lillekese oleks võinud teha täidisõielise, tühjadest aukudest hakkavad lihtsalt rebase karvad välja turritama :D