Ürditopsid

Sellel aastal hoolitses minu seemnemajanduse eest vanim laps, kes ostis oma rõdupõllunduse jaoks hunniku seemneid ja andis ülejäägi mulle. Nii kasvas meil aed piparrohi, majoraan, harilik pune, mida ma tavaliselt ei ole kasvatanud ja ega ka kasutanud. Seega tuli mul ikkagi tegeleda mingit moodi korilusega, korjasin ürte ja kuivatasin neid. Kuna ma möödunud aastal ostsin ka kuivati, siis et ta päris mõttetuks ostuks ei osutuks, panin oma ürdid sinna kenasti kuivama.

Nüüd tegelen kuivatatud ürtide purkidesse panemisega, purkide kaunistamisega ning purkide jagamisega. Kõik lapsed on oma osa saanud ning üks purk läks ka kaugele reisile.  Seega tulevad meie pere toidud kõik just eriti aed-piparrohu maitsega. Aga see maitse on hää. 

 

Muutuvad ajad, muutud ise ka

Mõtlesin siin, et muudan taas oma anonüümset nime, sest mis käsitööline ma ikka olen kui ma tegelikult seda ei ole. Midagi ma muidugi teen ja teen ka edaspidi, aga ma ei ole siiski nii väga osav ja nagu varemgi olen öelnud, ei ole ka vajadust enam. Kunagi jah, nõukogude naisena, sai õmmelda oma tüdrukutele kleite, seelikuid, isegi talvekombekaid, kuid olen seda teinud kõike ummamuudu, teadmata midagi õmblustehnoloogiast. Täna ma enam mittehästitehtud asju kanda ei taha.

Kudumine on mul tavaliselt tõesti käsil üsna pidevalt. See on nagu teraapia vist.  Aga eks suurem ind on siingi vaibunud, sest tegelikult on ka poest osta ilusaid kampsuneid, sviitreid. Ja kuidagi on nii, et sätid oma asjad ka mugavuse järgi. Teine asi oleks see, kui oleksin suutnud välja mõelda mingi nišši toote, mida oleks tore taha, mis motiveeriks tegema ja millega ka pisut lisaraha saaks teenida. Kuid seda ma siiski ei ole osanud välja mõelda ja kui ikka ideepiiskagi ei tule ega ei aita siis ponnistamine ka. Ja kui tõele au anda, olen ma üks väga vilets müüginaine ka. Nii et kui ma selle toote suudaksin välja mõelda, siis minu tagasihoidlik loomus ei aitaks seda toodet müüa. Kusjuures teiste tehtud asju olen valimis rõõmsalt promoma.

Kunagi olin ma ka tubli korilane, ei jäänud minust mitte kunagi käimata vaarikal, mustikal, jõhvikal, seenel. Korjasin ja hoidistasin ja mässasin. Vedasin oma tüdrukuidki kaasa, kusjuures viie aastane vanem lapsuke korjas tervelt kolm liitrit vaarikaid, tuleb mulle meelde. Üldse ei vingunud, lihtsalt korjas. Kes oleks siis osanud arvata, et tuleb selline aeg, et mul lihtsalt pole sellekski enam soont ja vajadust ka.  Pere on väiksemaks kahanenud ning sellega koos ka kõik tegemised. No mustikaid tahaks ikka, vaarikaid korjan aiast, maasikaid samuti, aga üldiselt ma metsa enam ei torma, kuigi metsas käia meeldib mulle küll. 

Miks ma aga muutusin Sirtsuks, kes hüppas rohus. Sirtsuks hüüdis mind minu armas ema, kui olin väike. Mõnikord ta narris mind „Sirts hüppas rohus“ ja mulle see ei meeldinud, kuid nüüd arvan, et see oli ju armas. Ajad muutuvad ja meie koos nendega.

Kooli alguse puhul

Arvutasin siin, et 1. septembriks on astreid nopitud ja lastele kooli kaasa pandud nii paarkümmned korda. Mõned aastad vahelt küll vist sümboolselt, sest ilmselt ülikooli lilli kaasa ei võetud, gümnaasiumisse vast vanim laps ikka võttis. Teise kool oli lihtsalt selleks liiga kaugel.

Seekord olid jälle astrid, ning õnneks olid nad ka kenasti oma parimas õitsemise vormis. Nii et ikka oli emal ka pidulik tunne ja ikka oli ema see, kes hilistel õhtutundidel õpikuid paberisse pusis. Seda tööd ei ole ma kohe kindlasti nii palju aastaid järjepanu teinud, kui astreid noppinud. Tüdrukud olid ise tragid ja said üsna kiiresti hakkama jõupaberi ja teibirulliga. Poeglaps on aga tänapäeva laps ja ilmselgelt ära hellitatud. Hakkama saamisest ei maksa enam rääkida, küll saaks. Aga eks minagi olen see tüüpiline, kes läheb kergema vastupanu teed, ei viitsi vaielda ja puid-maid jagada. Nii et kes hellitab, ikka ma ise, ja isa ikka ka, ja vanaemagi pisut. Mis tähendab seda. et traditsioone ei riku ka meie armas vanaema, kes saabub alati esimesel septembril tordiga. Maitses väga hea. Üleüldse maitsevad kõik koogid liiga hästi.

Viimaste aastate ilmataat järgib oma traditsioone, kui saabub september, siis tuleb ära võtta kõik suverõõmud, k.a suvesoe. Ega seda sellel aastal just väga palju ei olnudki, aga ega kurta ei ole ka midagi. Minu jaoks sobis ajastus väga hästi. Eile korraldasin oma suveriideid, et mida ei kanna, see läheb silmaalt kaugemale. Ja kaugemale tuli tõsta ikka üsna mitmed seelikud-pluusid, mis selga sellel suvel ei saanudki, sest lihtsalt ei olnudki nende ilma.

Nüüd aga peame end uude rutiini sisse elama. Kella peale bussi peale, kella peale tööle, ei mingit jokutamise aega. Tahab täitsa harjumist, kui pikalt kodus oldud. Igatahes harjumatus on maksnud end kätte juba paari vimkaga.