Mulle väga-väga meeldib Aino Perviku kõige esimesest lasteraamatust
„Kersti sõber Miina” üks minu jaoks esile tulnud mõte : mida rohkem inimene
maailmas käib või näeb, seda targemaks ja paremaks ta muutub! Kui on niisugune
inimene, et oskab aru saada ja meeles pidada, mis ta on näinud või
kuulnud.
Alalhoidlik nagu ma olen, loen ikka nüüdki veel sõnu peale
oma ilmarändurist tütrele. Üks osa minust tahab, et ta oleks ikka stabiilse elu
ja töökohaga, mis annaks tunnistust selle kohta, et elu on paigas. Teine osa on
ikka selle rändamisega vägagi
nõus ( ise ei ole saanud, ei ole julgenudki), sest näha,
milliseid võimalusi tänane aeg maailmas pakub, kogeda uusi maid, kultuure ja
inimesi on ikka erakordne. Ja ma nii väga loodan, et tema on selline inimene,
kes oskab aru saada ja meeles pidada.
Sellepärast ongi ka igalt tema käigult toodud asi vaat et
kulla hinnaga :D minu jaoks. Kes see rumal inimene tühje kohvipakke kogub…
muidugi ka mina mitte, aga kaugelt maalt kohviistandusest toodud
kohvipakiümbrist kohe kuidagi ei taha ära visata. Costa-Rica on selline riik,
kuhu iga lihtsurelik ei satu. Mina sain aga juua selle maa farmis jahvatatud ja
pakendatud kohvi. Tegelikult ei ole see tänase päeva globaalsuse juures ka
midagi erilist, aga minu jaoks siiski…. Nii võtsin kätte ja sättisin selle
pakendi tühja klaaspurgi ümber ja tegin endale uue kohvipurgi.
See on lihtsalt eriline mulle.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar