Kimalase lend

Varsti-varsti lendavad nad ka päriselt, sest kalendrikevad ja päriskevad juba käes. Eile lendasid nad veel teleriekraanil. Sattusin vaatama ETV-st dokfilmi kimalastest ja üllatusin - pidasin seda tõesti lihtsalt mingiks putukaks, aga eile nähtust selgus, et tegemist on ikka väga visa, tööka, tahtejõulise, järjekindla olendiga, kelle olemust vist ikka vaatamata ka igasugu vaatlustele siiski läbinisti hoomata ei osata.
Looduses on oma ringkäik - kes sööb keda. Ka eilses filmis oli üks ilus värviline lind, kellele maitsesid väga kimalased (linnu nime ei mäleta). Tuli ja ampsaski selle kimalase endale suhu ja otsa ta saigi. Huvitav, miks see küll nii on - väikese putuka ärasöömist vaadates ei liigu mitte ükski närv - sõi siis sõi. Kui aga oleks selles filmis lõvi murdnud kitsekest, siis oleksin raudselt silmad kinni pigistanud (ei taha vaadata ju tegelikult kellegi ärasöömist). Nii lõvi kui kits on armsad, aga kahju on alati nõrgemast.
Küllap  kahjutunnet oleks liiga palju, kui ka iga putuka pärast seda tundma peaks - küll maise elu korraldaja teadis seda.