Pühadus

Igapäevases virr-varris, milles on palju müra, informatsiooni, asju, pidusid jm, on siiski midagi, mida on meil liiga vähe. Selleni jõudsin raamatu „Meie aasta Siberis” lugemisega, või õigemini tõi loetu selle mõtte taas esile. Ka Tuuli ütleb: Meie igapäevases elus on liiga vähe pühitsemist. Liiga vähe püha. Ma nautisin pühapäevaseid liturgiaid, kus ärgatakse vara, pannakse selga pidupäevariided, kogunetakse ühisesse ringi ning lauldakse üheskoos lk 355.

Mulle meeldis väga see raamat ja ka tv-sari. Tuuli rõõmus sädin, Arbo eluterve filosoofia ja nägemus maailmast tegid nii raamatu kui sarja väga meeldivaks. Rosinaks olid muidugi imearmsad kaksikud. 

Küllap pühadus peaks tulema inimestest endist. Tähtpäevi ikka tähistame ju mingil moel kõik ja need hetked on enamasti pidulikud või vähem pidulikud, sõltub tähtpäevast. On suured üritused, kus ka mõnel juhul tõuseb hinges selline ülev ja püha tunne. Aga…. Oma kogukonna argipäevas pühadust nagu ei taju. Ühistegemisi, ühisolemisi, mis oleksid ühed kindlad liitvad ja koosolemise tunnet tekitavad sündmused, neid sageli lihtsalt ei ole. Paraku on nii, et elan paigas, kus naaber ei tunne naabritki. Imelik - maal elamise üks eesmärk ja võlu peaks olema siiski ka kogukonnatunde nautimine. Aga siin ongi küsimus, kes peaks alustama selle tunde tekitamist ja kogukonna liitmist, või kas teised naabrid seda üldse soovivad?  

Väga tore oli  „Meeleheitel koduperenaiste” rituaal minna oma uusi naabreid tervitama väikese külakostiga, see oli nagu märk sellest, et oled meie kogukonda vastuvõetud. Mina olen mõne aasta juba oodanud, seega peaksin ise midagi ette võtma…. 

Kui selles igapäevases virr-varris, milles on palju müra, informatsiooni, asju, pidusid jm kellelgi üldse selleks aega ja tahtmist jääb…