Kostüümid meeldivad mulle üliväga, aga millegipärast see,
mis mulle alatasa selga satub, on kampsun. Eks mugavuse pärast, ja kohe
kindlasti sooja pärast. Kindlalt ongi see viimane mainitu üheks minu
kampsuniarmastuse põhjuseks, nimelt ma kardan külma. Mul on juba peale vaadates
külm, kui keegi käib ringi talvel palja pea või millegi väga napiga ringi.
Ka minu jahedapoolsed tööruumid nõuavad
kampsunit. Nii, et külmakartusest ja ka praktilisusest on minust saanud kindlalt
kampsuniinimene. Minu riidekapis neid ikka jagub…
Seega armastusest kudumise ja kampsunite vastu ma ikka ja
jälle usinasti klõbistan vardaid. Päris tihti mõtlen, et nüüd aitab, rohkem
enam ei koo, sest ei ole ju neid niipalju ka vaja, aga … ometi loon jälle
silmused vardale ja mõneajapärast on sündinud uus kampsik. Nii ka seekord, ei
olnud mitte mingit vajadust alustadagi, aga tuli üks uitmõte ja pealegi, õhtuti
vaja ju ikka miskit käsitöist teha. Võtsingi kapist ühe taaskord seismajäänud
kampsuni ja harutasin üles. Imelikul kombel tajusin poole kudumise peal, et lõnga
ei jagu. Nii harutasin veel ühe kudumi ja kokku sai kahe-lillaga kampsik.
Mõlemad materjalid on puuvillased, kuid heledam on ilmselt puhas ja tumedamas
on mingit segu ka.
Kuna sobivaid nööpe kodus ei olnud ja kokkuhoidlik olen ka,
siis otsustasin teha ühed teistmoodi nööbid ehk siis heegeldasin katted
tavalistele neljaauguga nööpidele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar