Kavatsuste(ta)ga kontserdid

Kui on valida, kas sõnaline etendus või muusika, siis valin tavaliselt viimase. Kuid kui on tegemist kontserdiga, kus ka oma laps esineb, siis ei ole mingist valikust juttugi – olen alati kohal, sest esiteks: otsib laps alati silmadega saalist omasid;  teiseks: tahan alati tema esinemiskogemusest ja rõõmust osa saada ning kolmandaks:  kunagi ei tea, millal enam esineda ei taheta.  On ta juba ju selles eas, et nagu tahaks ja ei taha ka, s.t lapsemeelsus ja esinemisetahe ikka tahavad veel osaleda, kuid pubekas ja eiteamidatahan temas nagu enam ei taha ka. Õnneks lauluõpetaja ei ninnu-nännuta, vaid pani ainult fakti ette, et nende laulude hulgast on valida ja siis ei olnud vaja pojal ka oma pooluste vahel valida ning peale jäi õpetaja tahe, mis on vägagi mõistlik. No mõnikord on lapse valik ja tahe ka olulised, aga sageli on nii, et siis jääksidki neil paljud asjad lihtsalt olemata. Kontsert oli ilus. Laste laule on alati tore vaadata ja kuulata. Oma lapse laul toob ikka ja alati pisara palgele – tal on tõesti veel ilus ja helisev hääl. 

Siis oli võimalus minna kodukamarakolmiku kontserdile. Minek oli juhus, mingit otsest kavatsust mul selleks ei olnud. Laval olid Eest ühed parimad muusikud-pillimehed. Väga meeldis. Kahju ainult, et saal oli pooltühi. Tore oli jälgida publiku kaasaelamisi – kui Benton laval hakkas publiku kaasaplaksutamist elavdama oma plaksutamisega, siis elavnes ka publik, kuid julgeti plaksutada ainult seni, kuni plaksutas Benton. Pean tunnistama, et ka minul on see komme  - vaatan, mida naaber teeb ja ometi mitte ei julge ma üksinda midagi teistmoodi teha :D 

Imelik on aga see, et mul on ikka nagu mingid muud pidurid peal. Kontserdile oleks mul võimalus olnud kaasa kutsuda ka mõni sõbranna, aga ma ei tea isegi, miks ma seda ei teinud.  Kavatsesin küll, aga mõnikord näib see telefonitoru haaramine kõige raskem töö ja jäigi kutsumata. Kusjuures ühel neist olnuks vaja vaid üle õue astuda. Nii istusin ja nautisin kontserti üksinda. Koos oleks ju lõbusam olnud ja pärast oleks saanud muljetada.  Andy Andrews oma raamatus „Märkaja“ on väljatoonud, et pole vahet kahel inimesel, kellest üks kavatseb asju teisiti teha, teine aga isegi ei mõtle sellest. Ega ei ole jah, sest tegu jääb ju tegemata.

Seega: vähem kavatsemist ja rohkem tegusid!